François Mauriac „Ohvritall“

Müüdid võivad väljendada tõde

François Mauriac on eesti keelde tõlgitud kirjanduses meile tuttav nii mõnegi tähelepanuväärse teosega. Mauriac on kuulus oma katoliikliku maailmavaatega; see on mõnes mõttes põhjus, miks valisin arvustamiseks teose „Ohvritall“ – minu arvates on must-valge mõtlemine kirjanduses sünnitanud palju nii kaunist, et elus sääraseid seiku, kokkusattumusi ja müütilisusest läbiimmutatud sõnu kogeda-kuulda pole võimalik.

„Ohvritalle“ on peetud Euroopa “Idioodiks”. Mõlemad teosed kannavad endas kristliku utoopia ideed – ligimese armastusel põhinev ühiskond. Xavier kujutas endast Jeesust, nii nagu ka Lev Mõškin. Xavieri käitumine sisaldas endas tohutul hulgal evangeeliumi seadusi – armastada inimest, andestada ning mõista, anda ära kõik vaesemale. Vaen on temas üksnes Jeani suhtes, arvatavasti sümboliseeris viimane Jeesust kiusavat Saatanat, Xavieri vestlused ja kokkupuuted Jeaniga olid justkui Jeesuse kõrbekiusatus. Tegelikult on sõna ’vaen’ kasutamine vale – pigem oli see hirm, kummastus, tunne, mis sundis teda Jeani juuresolekul kapselduma ja sisse lülitama kaitsemehhanismi. Jean tekitas temas vastakaid tundeid, kuna oli siiski inimene ja ainus, keda ta mõista ega armastada ei suutud. Minagi ei mõistnud Jeani lõpuni – ma ei saanud aru, mida täpselt ta Xavierist ootab. Teose lugemise lõpetades sain siiski aru, et Jeani sõnad, näiteks „Meie tõeline elu algab homsest“, olid kirjaniku kunstilised pinget ülalhoidvad nöörid.

See, et Xavier otsustas seminari mitte minna oli võrdväärne Jeesuse vabadusega, sest Jeesus ei kuulunud samuti kiriklikes institutsioonidesse. Mõlema puhul oli olulisem sõnad, mida nad rääkisid ja teod, mida tegid, mitte kiriku kuld ja kard. Mässumeelsus kristlike formaalsuste vastu peegeldus Xavieri ja Baluzaci küree vestlustes. Viimane kandis endas ka uskumatuse sümbolit: “Teie vanuses inimene küsib ja vastab, ning usub, et see on Jumal, kes kõneleb. Inimene ei tea, et pole kedagi.” Mõne võrra raskem on mõista Dominique’ tegelaskuju, kellesse armumine tekitas peategelases sarnaselt Jeaniga kaksipidiseid tundeid – äng, valu ja samas selle sooja inimliku (raamatus nimetatakse seda poisilikuks) tunde uudsus ja ilu. Jean võrdles teda Ganymdesega, kes oli teadupoolest peajumal Zeusi homoseksuaalne ilusaim surelik armuke. Roland, Jeani ja Micheli ajutine hoolealune, kelle nad plaanisid lapsendada, kuid kellest nad tüdinesid nagu lapsed tüdinevad mänguasjadest, oli vaeste ja nõrgemate kehastus, keda kristlus armastama õpetab. Kristlus on äärmiselt humaanne õpetus ning pidi oma tekkeaegadel pakkuma lohutust vaestele ning seda sama peaks “Ohvritalle” lugeja nägema.

Teos on nii sügavamõtteline ja tekitab neid nn suuri eksistentsiaalseid küsimusi, näiteks mis on usk. Usk on kõige loodu olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob ja eeldatakse, et see kaob lõplikult. Usu vundament on – püsiv õnnelikkus on võimalik. Sellele on loodud müüdid, religioonid, palvused, kirikud jpms. Ja ka Piibel. Johannese raamatus on öeldud: “Jumal ei ole oma poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi päästetaks!”. Jeesuse surm pidi päästma maailma. Xavieri surma läbi päästeti „Ohvritalle“ tegelased.

Eva Elise Oll
www.vanaraamat.ee

Francoise Mauriaci pilt on pärit siit.

Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“

Jean-Louis Fournier (sünd. 1938) on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör. Tema kõige kuulsam raamat on „Issi, kus me lähme“, millest kujunes Prantsusmaal 2008. aastal bestseller ning mis samal aastal pärjati Femina kirjandusauhinnaga. Sel aastal ilmus see teos Loomingu Raamatukogu sarjas Indrek Koffi tõlkes.

Raamatus jutustab Fournier oma kahest pojast, Mathieu’st ja Thomas’st, kellel mõlemal on sügav vaimne ja füüsiline puue. Kuigi tegemist on väga raske teemaga, siis ometi suutis autor sellest mõnusa, tihti ka väga mõru huumori kaudu rääkida. Päris raamatu alguses ta kirjutab: „Kui räägitakse puuetega lastest, siis tehakse selline nägu pähe, nagu käiks jutt mingist katastroofist. Ma tahaksin ometi kord püüda teist rääkida, naeratus näol.“ (lk 5). Ja naeratus näol lugesin ma seda kurbnaljakat raamatut. Üheltpoolt ajasid mind muigama autori (enese)iroonilised märkused, mis sageli olid nii tabavad ja üsna karmid. Küllap nii mõnelgi võib tekkida õigustatud küsimus, kas niimoodi võib puuetega lastest kirjutada. Kuid sellele vastab autor oma teoses järgmiselt: „Kas sul häbi ei ole, Jean-Loius, ise oled isa ja naerad oma kahe põnni üle, kes ei saa ennast kuidagi kaitsta? Ei ole. Ega ma neid siis sellepärast vähem ei armasta.“ (lk 30). Ja teine põhjus, mis tõi mulle naeratuse näole, oligi see südamlikkus, kuidas autor tegelikult oma poegadesse suhtus. Ta võib küll irooniliselt märkida, et kui sul on kaks puuetega last, siis oleks sind justkui ilmatu suur häda tabanud: „Mängisin geeniloteriid ja kaotasin“ (lk 98), kuid teisalt räägib ta oma lastest suure armastuse ja hoolivusega: „Teie, mu pisilinnukesed olete palju liigutavamad“ (lk 35). Kuigi autor teeb oma poegade üle rohkelt nalja, siis tegelikult ei naera ta sugugi nende üle: „Anna andeks, Mathieu. Ega mina ka süüdi ei ole, et mul sellised mõtted pähe tulid. Ma ei tahtnud ju sinu üle naerda, pigem ikka iseenda üle. Tõestada, et ma suudan oma õnnestuse üle nalja visata.“(lk 56). Oma huumori kaudu tahab ta samuti näidata, et sellises olukorras ei pea erakordselt masendunud välja nägema, vaid et ka nali ja naer on lubatud: „Puudega lapse isal peab surnumatja nägu peas olema. /– / Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud“ (lk 25). Kuigi ta jutustab ausalt olukorra lootusetusest, siis ometi oskab ta sealjuures märgata naljakaid ja toredaid hetki.

Ja nõnda seisnebki selle raamatu võlu selles harukordses jutustamisviisis, mis on parajal määral nii naljakas, traagiline kui ka südamlik.

Kadri Reimand

C.J. Daugherty “Õhtukool”

Lugu on küll järjekordselt teismelisest tüdrukust, kuid sel korral pole kirjeldatud sündmustes tegemist ei vampiiride, zombide ega millegi muu ebamaisega. Peategelaseks on Allie, kes tänu oma hiljutistele ebameeldivatele peresündmustele on otsustanud hakata „pahaks“ tüdrukuks. Paraku põhjustab tema käitumine üleviimise ülirange korraga tundmatusse kooli, kuhu tal – arvestades kooli tavapärast õpilaskonda – justkui üldse asja ei tohiks olla.

Esimesest hetkest alates ei paista koolis kõik päris tavapärane ja korras olevat: kummalised hääled, salapärased sammud, ründamised, mõrv… Just nende sündmuste pärast otsustab peategelane alustada omamoodi detektiivitööd, et leida tõde.

„Õhtukooli” üks liine on otse loomulikult inimsuhted, armastus, sõprus ja armukadedus. Ka selles valdkonnas ei lähe Allie`l kõik nii, nagu loota võiks. Kallim osutub veidraks ning kõik sõbrad ei käitu alati just ootuspäraselt.

„Õhtukool“ on meeldiv lugemine, põnevust ja kõikvõimalikele müstilistele triloogiatele vaheldust pakkuv. Samas ei puudu loost mitte miski, mis peaks ühes õiges noorteraamatus olema.

Pole muud, kui jääda ootama, mis saab edasi.

Allie loo järgmine osa peaks inglise keeles ilmavalgust nägema novembris 2012. Tuleb varuda kannatust ja lootust, et raamat peatselt ka eestikeelsena ilmub.

Vaata ka raamatule tehtud treilerit. 

C. J. Daugherty on inglanna, kes on nii krimiromaanide autor kui reisiraamatute toimetaja. Huvilistele lisaks ka autori veebileht.

Triin Võsoberg

Patrick Ness “The Knife of Never Letting Go”

Nüüd küll kõik lugema! Kõik seiklushimulised, hirmuvärinaid armastavad, kummalisuste üle imestajad, lugema!

Patrick Nessi “The Knife of Never Letting Go”, esimene osa triloogiast “soovima pikemat Tartu-Tallinna vahet – ei saanud kohe kuidagi rongis raamatut käest panna. Muidugi on iga peatüki lõpus selge, et ka seal ei saa tegelikult raamatut pooleli jätta, aga lootus ikka oli.

Raamatu peategelane Todd Hewitt on viimane poiss, viimane laps Prentisstownis, linnas, kus kuuldavad pole mitte ainult väljaöeldud sõnad, vaid ka kõigi linnaelanike mõtted. Mis tunne võiks olla elada linnas, kus on pidevalt kuulda-näha kõikide teiste mõtted ja kõik teised kuulevad samal ajal sinu omi? Mismoodi varjata seal oma sisimast olemust, mis – võib juhtuda – meist meid teebki? Mismoodi seal üldse midagi kuuleb? Kuidas saab sellises ühiskonnas hoida saladusi (aga saab)? Kuidas teha salaplaane (aga tehakse)? Õõvastav. Meie endassesuletud maailmas kindlasti, aga mitte siis, kui sellisesse maailma sündida, siis on see ju hoopistükkis harjumuspärane. Siis saaksime oma identiteedi luua ka ilma kõige salajasemate mõteteta.

Tore on see, et kuulda on kõigi selles linnas elavate olendite mõtted. Koerad räägivad nii paarisõnaliste lausetega. Võib-olla on ainus mainitav koer – Toddi Manchee – natuke juhmivõitu ja seepärast mõtteid kasinalt, aga mine sa tea. Lammastel on väga vähe öelda. “Lammas! Lammas!”, mõtlevad nemad. See ajas mind küll päris naerma. Eks saab ju ühe sõnaga öelda kõike, nii seda, et kõht on tühi, kui ka seda, et võiks nüüd juba varju alla saada.

Selles maailmas sündinud Todd on viimane poisike selles linnas, tal on veel kuu meheks saamiseni aega. Meheks saadakse 13-aastaselt. Karm maailm. Me saame teada ka selle, kuidas meheks saadakse, aga sinna on veel kõvasti aega. Praegu avastab ta linnalähedasest soost hoopis koha, kus on vaikus. Ja see vaikus liigub… Mis võiks olla pideva lärmiga harjunud lapsele hirmutavam kui täielik vaikus? Koht, kus pole ühtegi mõtet?

Mulle tundub, et sellest raamatust ei saagi enamat paljastada. Ma nautisin tõeliselt seda, et kõik avaneb lugejale nii ootamatult. Kahtlused-aimdused võivad tekkida juba varem, aga enamasti tuleb vastus selline, et pöörab kõik jälle pahupidi. Mina olen igal juhul vaimustuses. Edasi ma ilmselt ei loe (kuigi meie raamatukogus on kõik kolm osa olemas), sest mulle tundub, et enamat pinget ma ei taha. Teise-kolmanda osa kaanetekstide järgi otsustades tundub, et edaspidi jäävad ootamatused vähemaks, aga mastaabid kasvavad, ning sõjad ja nende kirjeldused ei paelu mind sugugi, nii et ma arvan, et olen parima osa loost kätte saanud.

Ah jaa – selles loos on üks tegelane, kes meenutab nõukogudeaja filmide venelasest kangelast. Need mehed võisid saada rindu automaaditäite kaupa valanguid ja ikka püsti tõusta ning maa vabaks võidelda, selles raamatus see hirmus mees küll venelane pole, maad vabaks ei võitle, aga et ta iga kord kokkupõrkes midagi oma pea küljest kaotab, siis tundub mingil hetkel küll, et nüüdseks peaks mees juba proportsioonist väga väljas olema. Egas ma teda nautinud, kuri, õel ja pühendunud nagu ta oli, aga lõpuks tekkis juba täitsa huvi, et kui suur osa temast kaduma peab minema, et mees loojakarja läheks.

Soovitan. Soojalt. Aga võtke siis pikem aeg vabaks.

Patrick Nessi kodulehekülg.
Raamatud Tartu Linnaraamatukogus

Kaja Kaldmaa

Nikolai Baturin „Karu süda“

Nikolai Baturin on mitmekülgne mees – ta on sõitnud merd, töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis, kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, lavastanud, illustreerinud ja olnud viisteist aastat Siberis elukutseline kütt. Ja sellest viimasest räägibki tema ilmselt kuulsaim teos (romaani põhjal on vändatud ka film) „Karu süda“.

Teose peategelane Niika (metsarahvas nimetab teda Nganassaaniks ehk inimeseks) üritab karmis põhjala looduses taasleida oma hinge, et seda enam mitte kaotada. Baturin visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujunes mul arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande – aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on – kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadjalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena.

Teose lavaks on metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud – kõnelusi ja sündmusi – saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika-Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valge lauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab Niika metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda.
Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.  Tõde ei ole absoluutne. Ka kirjanduses. Näiteks W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks “Karu süda” tundunud mulle ääretu paatoslik, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud.

Laused kirjanduseteoses moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: “Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga.” Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust: me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid, kes ei tunne ürglooduse seoaduseid.

“Karu süda” on teos, mis jätab kujutlusvõimele rohkelt tegutsemisruumi. Isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: “Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta – see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole… Või tema puhtaks inimeseks saanud ole – tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole.” Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valge lauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli “pahaks läinud”. Niika ei küttinud, vaid tappis – see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karu pulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende – karu ja Emili – sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk.  Mis siis ikkagi on mis?

Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe ‘mina’ eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik, sest Baturini teostes on alati veidi üleloomulikku.

Usun, et tsivilisatsioonikriitika “Karu südames” pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: ‘parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.” See mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija.

“Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega – sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib… Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud?”

Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus’ kummardajast lugeja? Ei tea.

Lüngad, mis stimuleerivad lugeja kujutlusvõimet, romantiline paatos, üleloomulikud seigad, tsivilisatsioonikriitika, kaunid looduspildid – raamat väärib tõesti lugemist.

www.vanaraamat.ee
Eva Elise Oll

Jennifer Egan “A visit from the goon squad”

Veidra pealkirjaga Pulizeri ja National Book Critics Circle Award’iga auhinnatud romaan (hinnatud ka “jutukoguks” – millega ma siinkohal ei nõustuks) on üks parimaid, mida viimasel ajal lugenud olen. On raske arvata, kui kaua niisuguse romaani kirjutamine aega võiks võtta, sest põjalikke teadmisi (või usutavaid illusioone neist) erinevaist valdkondadest on siia sisse kirjutatud väga palju (peamiselt muusikatööstuse kohta, aga ka antropoloogia, turunduse, kunstiajaloo jne kohta).

Peamisi tegelasi, kelle ja kelle sõprade-tuttavate-sugulaste ümbert lugu end lahti kerima hakkab, on kaks: muusikaprodutsent Bennie Salazar ja tema kunagine assistent Sasha. Mittelineaarselt, kogu teose käigus, ilmub lugejate ette erisuguseid ja erisuuruseid killukesi Bennie ja Sasha minevikust, tulevikust ja mingist võimalikust olevikust (mille võiks kehtestada ehk teose kaks esimest peatükki).

Narratiivi ülesehitus nõuab lugejalt tähelepanelikkust, muuhulgas sellepärast, et tegelasi (kellest paljudele laenatakse ka jutustaja vaatepunkti) on palju, erinevate peatükkide tegevus toimub erinevail aegadel, mis ei pruugi selguda mitte peatükkide alguses, sellest ei pruugi (otse) rääkida ka jutustaja või tegelased omavahel – suhteline toimumisaeg tuleb otsustada lugejail endil arvukate vihjete – erinevate tegelaste nimede, nende kaaslaste nimede, toimumiskohtade jne põhjal. Jutustaja vaatepunkt, nagu öeldud, liigub ühe tegelase juurest teise juurde, keelamata endale aeg-ajalt ka teatavat kõigeteadmist, mis laseb ühe või teise (kõrval)tegelase terve edasise elu kokku võtta paari lausega, jättes samas mõnegi olulisema tegelase elusaatuse kokkuvõttes õhku rippuma. Enamik küsimusi saavad aga aegamisi vastuse, vähemasti mingis osas. Tegelaste vahel joonistuvad selgemad niidid, tegelaskond kujuneb enam ja enam läbipõimunuks, erinevad tegelased vilksatavad väga erinevate peategelastega peatükkides. Raamatut on raske käest panna kui ta juba kätte on võetud, tegelased kasvavad lähedasemateks. Romaan võib panna lugeja mõtlema kõigi nende arvukate inimeste peale, kellega temal elu jooksul põgusam või põhjalikum kokkupuude on olnud ja sellele, mis neist nüüd on saanud (“*What ever happened to…?”,* lk 71). 

Niisugust raamatut võiks kirjutada lõputult, aga iga hea asi saab kord otsa.

Autori koduleht: http://jenniferegan.com/

Maia Tammjärv

Celine Kiernan “Mürgitroon”

Celine Kiernani “Mürgitroon” on  Moorehawke`i triloogia esimene raamat. Tegu on triloogiaga, mille tegevus toimub justkui vanas ja fantastilises Euroopas. Räägib süngest ajast ja kuningriigist, võimumängudest, vägivallast ja sellest, kuidas peab sellises keskkonnas hakkama saama viieteistaastane puusepaõpilane Wynter.

„Mürgitroonis” võib kohata rääkivaid kasse, kellega on paraku inimestel keelatud suhelda. Samuti ei oota hea tulevik ees neid, kes julgevad söandada keelust üle astuda ja vestelda vaimudega. Sellest loost leiab peale sünguse ja vägivalla siiski ka armastust, mis üritab igati ellu jääda. Armastust isa vastu, sõprade vastu ning ka neiu ja noormehe vahelist armastust.

Lugeja ootaks sellelt teoselt ehk veidi rohkem põnevust. Tegevus kulgeb suhteliselt rahulikult, samas ei teki soovi visata raamatut kõrvale ja haarata uue järele. Kindlasti kuulub “Mürgitroon” parimate omalaadsete hulka.

Celine Kiernan on fantaasiakirjanik, kes sündis 1967. Sündinud ja kasvanud on ta Iirimaal Dublinis. Seni on kirjutanud viis raamatut, millest viimane – „Resonance” – näeb päevavalgust 2013. aastal.

Triin Võsoberg

Lili St. Crow „Veidrad inglid”

See on lugu  tüdrukust nimega Dru Anderson. Seni oli ta arvanud, et on näinud juba kõike ebaloomulikku, elades oma vampiirikütist isaga. Pärast isa zombiks muutumist on sunnitud tüdruk oma eluga üksi edasi minema. Selle käigus avastab ta, et maailm pole sugugi selline, nagu ta oli seda siiani näinud, vaid veelgi veidram ja ohtlikum. Samuti pole kõik alati selline, nagu paistab. Suure üllatusena saab neiu enda kohta teada väga tähtsa uudise. Tüdruku tegemistesse on kaasatud ka tema koolivend, kes püüab Druga koos hakkama saada ja teda seejuures kaitsta.

Tundub, et vampiiride ja inglite teemalistele raamatutele ei tulegi lõppu, kuid siiski võib selle sarja neist esile tuua, kuna Andersoni saaga ei ole nii etteaimatav ja tüüpiline.

Lili St. Crow on sündinud New Mexicos. Hetkel elab ta Pacific Northwestis koos oma laste ja loomadega. „Veidrad inglid” oli tema esimene sari noortele.

Huvilistele rohkem lugemist:
http://www.lilithsaintcrow.com/journal/the-books/strange-angels/
http://www.strange-angels.com/books.php

Triin Võsoberg

Airika Harrik “Iseenda laps”

2011. a. lõpus ilmunud esikromaan verinoorelt, 16-aastaselt koolitüdrukult üllatas mind lugemisel meeldivalt sellega, et jäänud sugugi alla teismelistele mõeldud tõlgitud fantasy-raamatutele. Autor on kuhjanud oma teosesse kokku kõik selle žanri “kohustuslikud” elemendid: ajarännud, head ja kurjad müstilised olendid (kuu-hundid, golemid, vaimud, Ülemiste Vanake!) ja nendevahelised sõjad ning romantilise  love-story – kuis saakski üks noore tüdruku kirjutatud ning teistele noortele tüdrukutele kui peamisele sihtgrupile loodud teos viimaseta läbi!

• Raamatule tegi kena promo uus noorteajakiri “Kuusteist”  väitega, et toimetuses käest kätte levinud raamat osutus kogunisti nii menukaks, et isegi üks toimetustöötajate vanematest hilines tööle, sest jäi hommikuse kohvitassi kõrval lugema. Sellise avasõnaga ilmus intervjuu autoriga pealkirja all “Airikast, Annikast ja Akiirast”.
• ETV saate “Pealtnägija” 25.01.2012  intervjuus jättis noor autor väga enesekindla ja sümpaatse mulje.
• Kais Allkivi kirjutas Õhtulehes innustava pealkirjaga loo “Kirjuta, kirjuta, kirjuta ja saada ära. Ära alla anna!”
• Sellest eksitatud Triinu Meres võttis aga üpriski karm-kriitiliselt sõna ulmeajakirjas Reaktor  ja Ulmekirjanduse Baasis.
•  Goodreads.com-s on  üks väga põhjalik analüüs Kristina Vallastelt, kes kavatseb ise ka kirjutama hakata ning lühem arvamus teiselt lugejalt.
• Lisalugemiseks veel  intervjuu Gossip.ee-le.
• Tutvuda võiks ka Rahva Raamatu  müügireklaami lehe lühikommentaaridega.
• Blogis loterii  on üsna põhjalik sisuseletus- ja -analüüs, isegi liiga põhjalik, mis röövib potentsiaalselt lugejalt üllatusmomendid.
• Lihne positiivne lugemiselamus ilmselt eakaaslaselt yuki lugemispäevikus.

Nii et vastukaja ilmunud teosele on isegi rohkem kui mõne juba vanema, staažikama ja nimekama autori raamatule.

Soovitan minagi raamat läbi lugeda kõikidel, kes vähegi “taluvad” praegu moes olevat ulmeliste elementidega noortekirjandust ning keda huvitab kirjutajate uue põlvkonna tulek. Lugedes tekkis mul igatahes mõte, et kui meil leidub nii noori, andekaid ja innustunud kirjutajaid, siis nutt ja hala eesti ilukirjanduse peatsest väljasuremisest on ülepingutatud.

Ja veel tekkis teinegi mõtteke – miks mitte soovitada seda eakaaslase kirjutatud raamatut koolide lugemisnimekirjades pedagoogist (olgugi et endise punkari) moraliseerivate Anni-lugude asemele? Sellele “patusele” mõttele ootan kommentaare!

Ülli Tõnissoo

Semen Altov “Sõnamäng”

Tahaksin tutvustada ühte erilist raamatut: tuntud vene humoristi kogumikku “Sõnamäng” (“Игра слов”), mille on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla.

Kõik, kes on väsinud halbadest uudistest ja virisemisest, saavad võimaluse südamest naerda ning võimaluse naerdes õppida vene või eesti keelt.

Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. 26-aastaselt hakkas ta kirjutama humoreske. Tema tekstidega on esinenud Venemaa tuntumad humoristid: A. Raikin, G. Hazanov jt.

Semen Altov esitab ka ise oma loomingut. Tema madal erilise tämbriga hääl annab tema esinemistele erilist mõju. Naiste arvates on tema hääl väga sensuaalne, mille peale humorist on maininud, et kui ta jääb vanemaks ja ei suuda kirjutada, hakkab teenima raha teenusega “seks telefoni teel”.

Raamatu “Sõnamäng” väljaandmist toetasid Tallinna ja Narva linnavalitused. Neis linnades toimusid ka raamatu esitlused. Altovil on Eestiga ammused sidemed.

“Aimla mainis pressikonverentsil, et ta on Altoviga tuttav juba 1975. aastast ning sõprus autoriga on teda igati aidanud selle raamatu tõlkimisel.Tema sõnul on Altovi huumor selline, mis ajab naerma nii venelased kui eestlased. Altovil on suvila Narva-Jõesuus. Altovi raamatus on palju mõnusaid kilde. Üks neist kõlab nii: “Vahel vajad sa lihtsalt inimlikku hellust, aga kodus on naine!”” (Urmas Tooming)

Näide tema loomingust:

Press

“Öelge, kas teil “Washington Posti” on?”
”Washington Posti”! On ikka, palun.”
”Aga vaat’ see leht, nagu pöökpuu oma, justkui vetikad – kelle see on?”
”See on Hiina oma. Või Jaapani.”
”Ja too paks on mis keeles?”
”Ei ole õrna aimugi.”
”Andke kõik need kolm.”
”Kas te loete kohe kõigis keeltes?”
”Jah, ma lehitsen kõigis keeltes.”
”Ja kas te saate millestki lehitsedes aru ka?”
”Kui niimoodi lehitsed, siis tunned: igal pool on tont – teab-mis! Tähendab, et sul on kõik nagu inimestel.”
Kultuurne inimene peab olema kursis võõraste ebameeldivustega.
(lk. 55)

Üks mu lemmikuid on “Keti pikkus”, kus kohtuvad kaks koera –  ebamäärasest tõust nässukarvaline kutsa Kohalik ja uhke sinakas bedlingtoni terjer Lord. Üks istub päevad läbi keti otsas, teine koos perenaisega rihma otsas, käib vastuvõttudel, näitustel, reisidel. Mõlemad uhkustavad oma eluga. Ja järeldus: “”C’est la vie!” lausus ketikoer. “Mis tõlkes tähendab, et “Vabadust määratakse keti pikkuse järgi!”” (lk.17). Eriti hea on seda kuulata autori esituses.

Lugege ja nautige!

Semen Altovist saab lugeda vene keeles http://www.altov.ru/about/bio/

Tamara Kozõreva