“Võõra surm” on esimene tõlge eesti keelde Andrei Kurkovilt.
Olen inimene, kes pole kunagi krimkadesse soosivalt suhtunud, kuid see raamat muutis minu arvamust. Päris raske on “Võõra surma” üldse tüüpiliseks kriminulliks liigitada. Raamat jätab väga südamliku ja sooja tunde.
Romaani peategelaseks on mees, kelle suurimaks sooviks on kirjutada. Ühel päeval saabki ta tööpakkumise, mis kujutab endast nekroloogide koostamist. Töö tundub lihtne ja väga tasuv. Probleem on aga selles, et need nekroloogid pole tüüpilised, sest neid kirjutatakse veel elavatele inimestele. Asi aga hakkabki kummaliseks muutuma, kui just need samad inimesed salapäraselt järjest tapetakse.
Peategelane elab koos loomaaiast võetud üsna apaatse pingviiniga. Ka sellel pingviinil on väga suur roll romaanis mängida, ehk isegi peategelasega samal tasemel.
Pingviin Miša saab samuti töö, kuid ka see pole just tavaliste seast. Nimelt peab ta teatud isikute matustel viibima ja mitte väikese tasu eest. Paraku loomake haigestub.
Lõpuks jagab peategelane Viktor oma korterit juba vanemateta jäänud väikse tüdruku ja viimase hoidjaga, pingviinist rääkimata.
Mees aga hakkab end ja oma uut “peret” ohustatuna tundma ning peab selle ära hoidmiseks tegutsema hakkama.
Tauno Vahter ja Mihkel Mõisnik on kirjastuse “Tänapäev” lehes (http://www.tnp.ee/ajaleht_raamat?news_id=18 ) kirjutanud: Kirjutama hakkas katselenduri ja arsti poeg Andrei seitsme-aastaselt, tundes pärast oma kahe hamstri surma vajadust kirjutada luuletus kolmanda, ellujäänud lemmiklooma kurbusest. Tänu jaapani keele oskusele sattus mees Nõukogude armees teenides esmalt KGB vägedesse tõlgiks, kuid viidi hiljem üle Odessasse vangivalvuriks. Sel perioodil kirjutas Kurkov kõik oma lastejutud. Praeguseks on ta kirjutanud 13 romaani ja viis lasteraamatut ning ta teoseid on tõlgitud 25 keelde.
Triin Võsoberg
Lugemissoovituse blog 
Posted by Piret on 30 jaanuar 2009 at 23:17
Lõpetasin just 15 minutit tagasi lugemise. Võib-olla olen veel liiga noor ja loll, aga ma ei ole kindel kas ma kõik päris lahti mõtestada suutsin, kellegagi arutada pole ka seda. Mingi sarnasus tundus mulle Mati Undi “Hüvasti, kollase kassiga” (või siis “Tere, kollase kassiga”, mida ma pole küll lugenud, aga on üsna sama sisuga). Kollase kassi mõtestasime koolis kirjanduse tundides läbi ja lõhki laiali (ei hakka siin teiste lugemist rikkuma). Aga see, et ma aru ei saanud ei tähenda, et see hea raamat ei olnud.
Ja muide, ma ei saa aru miks raamatukoi seda 143 krooniga müüb, samas kui ma sain selle Selverist 51 krooniga. :|
Posted by sulepuru on 13 august 2009 at 11:59
Väga hää raamat. Meeldis. Soovitan. Muud ma selle raamatu kohta öelda ei oska, seega tänud Triinule, Ulmegurule http://ulmeguru.blogspot.com/2007/12/pingviin-ja-surm.html ja Kriteeriumi toimetusele http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=91&lang=est