Archive for the ‘Võsoberg, Triin’ Category

10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Käesoleva raamatu tegevuse ajastuks on 1950-ndad aastad.

Suurlinnas elav Naoemi elab ajastule kohast elu, nautides tähelepanu ja seltskondlikku elu.

Kui tema pere saab teate sugulase käekäigu kohta, saadetakse neiu viivitamatult külakesse, endisesse hõbedakaevanduse kummalisse häärberisse, kus tuleb tal isiklikult kalli onutütre Catalina tervise kohta vastuseid saada.

Algselt väga rahulikult kulgev teos juhatab vaikselt aga kindlalt sisse õudused, mida peidab selle varasemalt suursuguse perekonna Doyle´i „turvaline” kodu. Võib öelda, et mõne koha või perekonna ajaloos on rohkem kurjust ja süngust kui teises …

Üks asi viib teiseni ja nii jätab Naoemi maha võimaluse naasta oma armastatud kodulinna Méxicosse.

Seda, mis edasi hakkab saama, poleks osanud ette arvata ka kõige fantaasiarikkama mõttetööga pea.

Ajastutruu ja huvitava kulgemisega romaan, mille manöövrid on väga omapärased ja ka õudust külvavad. Seda kõike omanäoliselt rahulikul moel.

Silvia Moreno-Garcia

Moreno sündis 25. aprillil 1981. a Mehhikos, kuid kolis aastal 2004. a Kanadasse. Silvia on Innsmouth Free Pressi väljaandja. Ühltasi on ta ka ajalehe The Washington Post kolumnist.

Morenol on Briti Columbia ülikooli magistrikraad loodusteaduste ja tehnoloogia uuringutes. Tema väitekirja saab lugeda Internetis ja see kannab pealkirja “Magna Mater: naised ja eugeeniline mõte HP Lovecrafti töös”.

Silvia Moreno-Garcia on mitmete kriitikute poolt tunnustatud romaanide autor: „Gods of Jade and Shadow” (Sunbursti auhind, Ignyte’i auhind), „Mehhiko õudusjutt” (Locus Award, British Fantasy Award, Pacific Northwest Book auhind, Aurora auhind, Goodreadsi auhind) ja teised.

Ta on toimetanud mitmeid antoloogiaid, sealhulgas „She Walks in Shadows” (World Fantasy Awardi võitja, avaldatud USA-s nimega „Cthulhu’s Daughters”).

Andmed wikist.

Triin Võsoberg

William Lindsay Gresham “Luupainaja allee”

Etteruttavalt olgu öeldud, et see 1946. aastal ilmunud romaan ei ole ajaga kuidagi anakronistlikuks muutunud. Stiililine meisterlikkus, särav tegevustik, haruldase keskkonna sisevaade ning elulised karakterid köidavad lugejat ka täna. Isegi tarokaardid, mis romaani läbivad, on täna vast ehk tuntumgi nähtus kui neil aegadel. Ehkki tehniliste vahendite toonane tase võib tänasel päeval lugejat küll ehk veidi muigama panna …

Romaan kajastab meelelahutusmaailma sügavat põhjakihti ja selle asukaid. Üks karnevali (meie mõistes rändtsirkus) asukatest on noor ja ambitsioonikas Stan. Ta astub üles mentalistina, hiljem kehastub spiritistiks, kes täidab rikaste ja kergeusklike vajadusi. Tundub nagu oleks terve maailm tema ees valla, ole ainult mees ja tegutse – ja lähtu põhimõttest „eesmärk pühitseb abinõu”. Ometi osutub unistus luksuslikust elust ühel hetkel tõeliseks luupainajaks. Ahnus ja enesepettus, mineviku taak ja rahulolematus ei lase tal saavutada igatsetud õnne. Ning ka naised – keda muide on väga elavalt kujutatud – ei täida tühjust ta hinges.

Nii mõnigi peatükk ja liin võis läinud sajandi esimesel poolel lugejaid šokeerida ja ei jäta külmaks ka paljunäinud 21. sajandi lugejat. Seda enam, et kõikvõimalikku pettust ja teiste ärakasutamist kohtab ju tänagi – sest inimloomus ei muutu.

William Lindsay Greshami (1909-1962) romaan on klassikaline Ameerika lugu ahnuse, pettuste ja enesepettuse eri liikidest ning lunastuse unistusest. Raamatu põhjal on valminud ka filmid 1947. ja 2021. aastal.

William Lindsay Gresham

(20. august 1909 – 14. september 1962) oli Ameerika romaanikirjanik. Tema tuntuimaks tööks sai “Luupainaja allee” (“Nightmare Alley”, 1946).

Gresham sündis Baltimore’is, Marylandis. Pärast Erasmus Halli keskkooli lõpetamist Brooklynis 1926. aastal liikus Gresham töökohalt töökohale. Greenwich Village’is tegutses ta folklauljana. Tema vanemad lahutasid, kui ta oli 16-aastane. Lahutusega lõppes ka tema enda esimene abielu ja samuti teine abielu New Jersey seltskonnadaamiga, mis lagunes pärast üheksat Hispaanias veedetud aastat. 1937. aastal töötas Gresham Hispaania kodusõja ajal lojalistlike vägede vabatahtliku meedikuna. Seal sõbrunes ta endise kõrvalsaate töötaja Joseph Daniel “Doc” Hallidayga ja nende pikad vestlused inspireerisid suurt osa tema loomingust, eriti Greshami kahte Ameerika karnevali käsitlevat raamatut, mitteilukirjanduslikku koletist Midway ja väljamõeldud Nightmare Alley’t.

Naastes 1939. aastal USA-sse, pärast murettekitavat perioodi, mis hõlmas viibimist tuberkuloosipalatis ja enesetapukatset, leidis Gresham töö tõeliste krimiajakirjade toimetamisel. 1942. aastal abiellus Gresham luuletaja Joy Davidmaniga, kellega tal oli kaks last: David ja Douglas. 1946. aastal avaldas ta oma esimese ja edukaima romaani „Nightmare Alley”. Hollywood ostis selle 60 000 dollari eest ja sellest tehti 1947. aastal samanimeline film Tyrone Poweriga. Gresham ja Davidman kolisid New Yorgis Staatsburgis laialivalguvasse neljateistkümnetoalisesse majja.

Gresham oli truudusetu ja alkohoolikust abikaasa. Paar koges rahalisi raskusi ja Greshamil esinesid maksuprobleemid veel palju aastaid. 1952. a alustas mees suhet oma nõbu Renée Rodrigueziga ning peale lahutust Davidmanist abiellus temaga. Gresham liitus anonüümsete alkohoolikutega ja tundis sügavat huvi spiritismi vastu. 24 tema artiklit ja lugusid laadaplatside, õudusshowde ja hucksterite kohta avaldati 2013. aastal nime all „Grindshow: The Selected Writings of William Lindsay Gresham”.

1962. aastal hakkas Greshami tervis halvenema. Ta oli hakanud pimedaks jääma ja tal diagnoositi keelevähk. 14. septembril 1962 registreeris ta end Manhattanil Dixie hotelli, kus ta oli sageli käinud, kui kirjutas üle kümne aasta varem raamatut „Nightmare Alley”. Seal võttis 53-aastane Gresham endalt elu unerohu üledoosi tõttu. Tema taskust leiti visiitkaardid, millel oli kirjas “Aadress puudub. Telefoni pole. Ärita. Raha pole. Pensionil.”

Andmed wikist.

Triin Võsoberg

Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht”

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?

Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.

Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…

Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist.

Sedasi lamades hakkab mees „vestlema” oma kõrgema minaga. See sisekõne on üksjagu vihastamapanev ja samas silmiavav.

Pikki kuid sedasi, masinate abil, hinge vaakudes, saab mees lõpuks taipamise: mina vastutan täielikult enda õnne eest. Need ei olegi meie vanemad, meie sõbrad, meie tööandjad või kes iganes, kellega meil on kokkupuude.

Soovitaks seda ühe-päeva-lugemist kõigile. Pole tähtsust, millesse, kellesse või mida sa usud. See teos lihtsalt pakub avaramat mõistmist. Hakkad ehk märkama, kui oluline sa tegelikult oled ja kui meeletult palju saad sina, just sina ise, enda heaks teha.

Anand Dílvar on sündinud 1966. aastal Francisco Ángeli nime all, ta on edukas Mehhiko kirjastaja ja paljude isiklikku arengut käsitlevate raamatute autor. Vaimsuse otsimine viis ta Oshosse Poonasse ja Põhja-Ameerika põlisameeriklaste juurde. Anand Dílvar tähendab „südame õnne”, mida ta jagab paljude inimestega vaimsetel praktikumidel (retriitidel) ja töötubades.

Ta on El Camino Rojo Edicionese asutaja ning Valle de Bravos asuva Vision Questi koosoleku- ja arenduskeskuse looja ja direktor. Tema huvi uute filosoofiate ja inimkasvu tehnikate otsimise vastu on viinud teda enam kui 18 riiki, et kohtuda vaimsete kommuunide, arenduskeskuste ja õpetajatega mitmel kontinendil.

Dílvar on rahvusvahelise bestselleri „Ori” autor. Teos on tõlgitud 25 keelde.

Tema hea huumor, lihtsus ja rõõm täidavad konverentse, retriite ja seminare, mida ta on tuhandetele inimestele pakkunud enam kui 15 aastat. Dílvarit kutsutakse pidevalt raadiosse ja televisiooni, et jagada oma erilist lähenemist sellele, mida ta nimetab teadvuse revolutsiooniks. Gestaltterapeut, saanud Indias Osho meditatiivsete ja terapeutiliste tehnikate väljaõppe ning põlisameeriklaste poolt päikesetantsijaks ja punase tee järgijaks. 

Triin Võsoberg

Autori pilt on pärit siit.

Madeline Miller “Kirke”

Vägeva päikesejumala Heliose kojas sünnib tütar. Kirke on kummaline laps: ta ei ole võimas nagu isa ega paheliselt veetlev nagu ema. Surelike ilmast seltsi otsides avastab Kirke endas peituva nõiduseväe, mis võib iga vaenlase muuta koletiseks, olgu ta või jumal. Ohtu aimates pagendab Zeus Kirke üksikule saarele, kus tema teed ristuvad nii mõnegi antiikmütoloogiast tuntud tegelasega: Minotauruse, Daidalose ja Ikarose, Hermese ja Apolloni, Medeia ja mõistagi Odysseusega. Ise seda mõistmata, tõmbab naine enda peale nii surelike kui ka jumalate raevu, kuni lõpuks seisab silmitsi kõige kättemaksuhimulisema jumalannaga. (kirjastuse tutvustus)

See on meeliülendav, südamlik ja liigutav lugu Kirkest, Vana-Kreeka müütidest tuttavaks saanud nõiatarist nümfist.

Võiks ju eeldada, et jumalate järeltulijate elu on hoitud ja lihtne. Siiski suudab just Kirke ära teenida omaenda isa ning ka peajumal Zeusi pahameele ja teenib sellega välja pagenduse Aiaie saarel.

Olles eelnevalt avastanud oma võimed, saab Kirke just pagenduses aru, et eemal jumalustest on ta pigem vabaduses kui karistust kandmas.

Saar hakkab meelitama teel olevaid meremehi, kes võtavad lahkelt vastu kõik annid, mis Kirkel pakkuda: rohketel liudadel toitu ja kannude viisi veini. Jõudu kogudes ei suuda aga mehed hoida end tagasi naiselikest ahvatlustest. Vihast meremeeste vastu saab iga viimne kui üks oma karistuse.

See on ka lugu suurest armastusest: armastusest mehe vastu ja armastusest poja vastu. Meeletu armastus oma liha ja vere vastu paneb Kirket tegema mida iganes vaja, et kaitsta oma lapse elu, mida on ähvardanud võtta kõige mõjuvõimsam jumalanna.

Madeline Miller sündis 24. juulil, 1978. aastal ja kasvas üles New Yorgis ja Philadelphias. Pärast Browni ülikooli lõpetamist õpetas Miller keskkooliõpilastele ladina ja kreeka keelt ja Shakespeare´i.

Raamatutele „Kirke” ja „Achilleuse laul” on ta pühendanud lausa kümme aastat. “Achilleuse laulu” eest on ta pälvinud ka hinnatud „Orange’i” auhinna. 2019. aastal sai ta ka Alex Awardsi. Selle auhinnaga tunnustatakse igal aastal kümmet täiskasvanutele kirjutatud raamatut, mis on populaarsed 12-18-aastaste noorte seas.

Madeline Millerit on enim inspireerinud David Mitchell, Lorrie Moore, Anne Carson ja Vergilius.

Autori koduleht.

Triin Võsoberg

Vegan elustiil

Vegan elustiil: väike teeviit tervislikuma toidulaua poole läbi taimsete valikute, aidates kaasa loomade heaolule ja planeedi jätkusuutlikkusele.

Kas oled end vahel tabanud mõttelt: mida saaksin mina, üksikisik, teha planeedi, loomade või/ja oma tervise heaks, mis oleks ka jätkusuutlik? Kõnetab sind sellisel juhul ehk sõna „vegan”?

Veganiks hakkamisel võib olla palju põhjuseid. Sageli kasvab otsus veganiks hakata välja kaastundest loomade vastu ja muutub eetiliseks veendumuseks. Samuti võivad olulist rolli mängida mure keskkonna ja kliimasoojenemise pärast või soov vältida loomse toidu liigse tarbimisega kaasnevaid haigusi ning saada osa vegantoitumise positiivsetest mõjudest tervisele.

  • Eetilised põhjused
    Eetilistel põhjustel veganiks hakkajad leiavad, et loomad on võimelised tundma emotsioone ja valu ning seega põhjustab loomade toiduks, kehakateteks ja meelelahutuseks kasutamine neile kannatusi, mida eetilised veganid vältida tahavad.
  • Tervislikud põhjused
    Tervislikel põhjustel veganiks hakkajad leiavad, et taimne toitumine avaldab nende tervisele positiivset mõju.
  • Keskkonnaalased põhjused
    Veganiks hakkamise üheks ajendiks võib olla ka teadmine, et farmiloomade pidamine avaldab keskkonnale negatiivset mõju. Loobudes loomsete ainete tarbimisest püütakse keskkonnasaastet vähendada.

Väike valik asjakohast kirjandust, millega soovitaksin teha tutvust

Teada saamaks, kes on vegan, miks on vegan ja teistele KKK-küsimustele vastuseid andvad teosed:

Neile, kel rohkem kannatlikku meelt ja soov jälgida pikemaid protsesse:

… Ja kokaraamatuid seinast seina: pidulauale, pühadeks, igapäevakseks ja lõbusamateks hetkedeks. Pole ka unustatud väikelapsi.

Minu isiklikuks ja suurimaks lemmikuks (olles juba suurte laste lapsevanem :) )

Tooksin kindlasti esile ka meie ainsa kodumaise ja 100% veganitele suunatud ajakirja:

Huvilistel tasub üle vaadata ka Eesti Vegan Seltsi lehekülg ja Wikipedia leht.

Valik pilte näituselt:

Triin Võsoberg

Nancy Springer “Enola Holmes: Kadunud markii juhtum”

Kes teab Sherlock Holmesi lugusid, teab kindlasti ka seda, et see pöörane detektiiv pole üksiklaps. Suuremat tähelepanu on saanud tema vend Mycroft Holmes. Tema nooremast õest Enola Holmes’ist pole Conan Doyle’i lugejad ilmselt küll varem kuulnudki.

Nüüd on aga aeg särada just ülinutika tegutseja Sherlocki ning võimsa mõttejõuga eraku Mycrofti väikesel õel.

Enola on enamuse elust veetnud vaid koos oma salapärase emaga. Oma viieteistkümnenda sünnipäeva hommikust alates peab ta korraga ise hakkama saama. Ema on tema kõrvalt lahkunud, kuid jätnud maha palju omapäraseid vihjeid. Ema käitumine on Enola üsna rivist välja löönud, kuid teda pole ajastukohaste tavade kohaselt kasvatatud peeneks ja abituks preiliks, vaid isemõtlevaks indiviidiks. Just sellepärast on tegemist äärmiselt julge ja tarmuka neiuga, kel sünnib plaan võtta ette tee Londonisse (mitte vendade soovitud internaatkooli) ning nuputada välja oma salapärase ema asupaik ja kavatsused. Enolal jagub nutikust ja teel olles tabab ta end otsimast kadunud noort markiid.

Seikluslik teos keskendub pigem noore Holmesi seiklusele kui markii juhtumile (nagu raamatu alapealkirjast võiks välja lugeda). Noor markii esineb sümpaatse kõrvaltegelasena ning temagi elu on kippunud jääma viktoriaanlike tavade hammasrataste vahele.

Usun, et Nancy Spingeri teos võiks sobida igas eas lugejale, kellel natuke seiklushimu ja huumorimeelt hinges. Tegemist on ka meeldivalt ajastutruu teosega, kus ei koonerdada olustikukirjeldustega, ja mis paneb vahel lõbustatult muigama.

Netflixis on nähtav samanimeline film. Siinkohal tasub mainida, et film ja raamat on suures osas erineva kulgemisega. Kui kellelgi jäi kripeldama raamatus toimuva juhtumi tahaplaanile jäämine, siis filmis saab just see osa märkimisväärse tähelepanu. Nauditavad on nii film kui raamat, kuid võrdlustega pole mõtet oma aega raisata.

Üks ühine ja oluline joon, nagu Holmesi lugudel ikka: tegevus on tempokas ja kiirete pööretega.

Nancy Springer on sündinud USAs Montclairis (New Jersey) 1948. aastal. Teismelisena kolis ta koos oma perega Pennsylvaniasse ja aitas oma vanemate ostetud motelli pidada. Lapsena luges ta palju Kuningas Arthuri ja Sherlock Holmesi tegemistest. Teda kasvatati „grammatiliselt rääkima”.

Tegemist on Ameerika autoriga kelle suunaks on fantaasia, noorteromaanid, müsteeriumid ja ulme. Springeri romaan „Larque on Wing“ võitis 1994. aastal Tiptree auhinna. Samuti on ta pälvinud Edgari auhinna aastal 1995 novelli “Toughing It” eest ja 1996. aastal “Looking for Jamie Bridger” eest, mida jagatakse Ameerika müstikakirjanikele ( Mystery Writers of America ). Need pole siiski tema ainsad võidud kirjandusmaastikul.

Enola Holmesi raamatusarja kirjutamisega tegi ta algust 2006. aastal, praeguseks on avaldatud kuus raamatut. 

Autorist Wikipedias, autori koduleht.

Triin Võsoberg

Jodi Taylor “Üks neetud jama teise otsa”

Ülikooli lõpetanud Madeleine Maxwell saab uskumatu pakkumise asuda tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti. Mõistagi ei pühendata teda instituudi tegelikku töösse enne, kui ta on kirjutanud alla põhjalikule konfidentsiaalsuslepingule, mille rikkumisel on tagajärjed enneolematult karmid.

Kui mõni lugeja arvab, et mis sest ajaloost torkida ja see juba korduvalt hekseldatud teema, siis on kindlasti mõistlik „Üks neetud jama teise otsa” oma lugemislisti panna. See ajalugu pole kuivad faktid, see ajalugu on süvenemine ja tagasiminek füüsilisel kujul.

Tegemist on siis, nagu võib aimata, aja- ehk minevikurännakutega. Ajaloolased võtavad ette või siis pigem saadetakse tööülesandena uurima ja kinnitama, kas meile täna teada olevad ajaloolised faktid ikka vastavad tõele. Ajarännete rangeks osaks on mitte mingil juhul sekkuda toimuvasse, endast mitte jätta maha esemeid ja samuti esemeid kaasa mitte tuua. Muu osa on justkui juba käkitegu … või ehk ka mitte.

Madelaine on üks ajaloolastest, kes saab näha paiku ehk õigemini ajastuid, kuhu pole jõudnud veel ühegi inimese jalg. Nii intrigeeriv tegevus toob kaasa ka palju segadust, pettumust ja ebameeldivaid üllatusi.

Seiklused, kus on palju pingeid, ei saa lisaks jääda puutumata ka romantilistest tunnetest.

Algselt umbusuga kätte võetud seikluslik romaan sai juba üsna pea mõnusa mineku, omapärase huumori ja läbiva irooniaga väga omaseks. Raamat on täis pinevaid seiku, mille kulgu ja lõpptulemust on üsna raske ise ette aimata.

Õnneks ei ole vaja kurvastada, kui antud meeleolukas teos hinge poeb ja läbi saades rohkemat paneb ihalema. On ju teoseks mainitud olevat Saint Mary kroonikad. Tuleb jääda (pöidlad pihus) lootma, et saame edaspidi ka uusi selle sarja tõlkeid nautida.

Jodi Taylor on sündinud Inglismaal Bristolis. Ta käis koolis Gloucesteris. Taylor kolis koos oma toonase abikaasaga Yorkshire’i ja töötas Põhja-Yorkshire’i krahvkonna juures peaaegu 20 aastat, lisaks veel ka raamatukoguhalduse juhataja ametikohtadel. Momendil elab Taylor Gloucestershire’is.

Tema esimene osa romaanisarjast „Üks neetud jama teise otsa” ilmus algselt kahel veebisaidil. Käsikirja ostis hiljem Accent Press, kes avaldas kõik tema järgnevad teosed detsembrini 2018. Headline Publishing Group sai teoste avaldamise eest vastutavaks aga alates 2019. aasta jaanuarist.

„Üks neetud jama teise otsa” jõudis 21. jaanuaril 2016 USA Today enimmüüdud raamatute nimekirja. See pälvis Publishers Weekly’i tärnidega arvustuse, mis nimetas teost „a carnival ride in a world … depicted in lush detail”. Eesti keeli võiks seda umbkaudu tõlkida kui pöörast karussellisõitu maailmas, mida ilmestatud lopsakate detailidega.

Autor Wikipedias, autori koduleht, autorist H for History lehel.

Triin Võsoberg

 

Kate Elizabeth Russell “Minu sünge Vanessa”

Viimastel aegadel on hakatud palju rääkima alaealiste seksuaalsest ärakasutamisest. Minevikus toimunut see kindlasti olematuks ei tee, kuid võib aidata nii mõnelgi kunagi selliseid asju kogenul samuti oma muredega lagedale tulla – ja nii pisutki kergendust saada. Andes teada: sa pole selles mures üksi, sa pole ainus …

Teismelise tütre lapsevanemana ei ole antud teost sugugi lihtne lugeda. Tekib paratamatu hirmutunne: ehk oled enda lapse elus midagi olulist märkamata jätnud? Tundub võimatu, et lähedased oma lapse elus muutusi ei tunneta.

Tegu on väga ebamugava ja häiriva, kuid ometi suurepäraselt kirja pandud romaaniga. Häiriv, sest see lugu võiks olla ükskõik kelle jutustada, sest see kõik on nii hämmastavalt realistlik ja puudub kahtlus pidevalt toimuvas ärakasutamisviisis. Ning loo käigus kihthaaval paljastuv manipuleerimise metoodika on peen, ent samas realistlikult mõjuv.

Kindlasti tuleks kasuks selle teose läbilugemine teismeliste vanematele äratuseks, kuid ka teismelistele endile, silmade avamiseks.

Vanessa teine aasta Browicki internaatkoolis saab alguse üsna üksildasena. Head suhted parima sõbrannaga on minevik ja õpiedukus näikse kahanevat. Algavad inglise keele tunnid õpetaja Jacob Stane´i käe all, kellel vanust 42 aasta jagu. Vanessa veedab oma suurema osa ajast veel lisaks kirjandusklubis (kuhu kuulub peale tema veel üks koolivend).

Jacob suunab väga oskuslikult Vanessat ilukirjanduslike teoste kaudu, näitamaks nende võimaliku suhte sügavusi. Ülistades neiut ja omistades talle müstilisust „minu sünge Vanessa” repliigi kaudu ja pannes Vanessa sedasi end imetlema. Muidugi saab ta ka teenitud tähelepanu, tekitades tüdrukus tunde, et ta läheb kellelegi niivõrd palju korda. Pidades end mehe jaoks ainulaadseks ja tavamaailmas kättesaamatuks, aimamata, et on üks mitmest, keda hellitatakse samasuguste ülistustega.

„Minu sünge Vanessa” räägib loo teismelisest tütarlapsest, kellel tundub elus millestki vajaka jäävat, ning õpetajast, kes oskab antud olukorra keerata enda kasuks. Mitte ükski tütarlaps ei taha uskuda, et tema romantilised tunded võivad olla omajagu naiivsed, seda veel olukorras, kus teine pool on täiskasvanu ja omab juba suurt elukogemust.

Romaan käsitleb vaheldumisi minevikku ja olevikku.

Oleviku-Vanessa elab päev korraga. Ta töötab hotellis, armastab veini ja meelemürke, ning romantilistes suhetes ei lähe asjad kohe kuidagi. Ta paistab olevat jäänud toppama oma minevikku ning suhted inglise keele õpetajaga on taustal täiesti figureerimas. Vanessa igapäevaseks harjumuseks on saanud Facebookis ja meedias tema endaga seotud teema jälgimine – süüdistused õpetaja Jacob Strane’i vastu. Üllatuseks on Vanessa Jacobit kaitsvas positsioonis.

Kate Elizabeth Russell on sündinud 1984. aastal USAs. Maine`i ülikooli on ta lõpetanud bakalureusekraadiga loovkirjutamises. Indiana ülikoolis omandas magistri- ja doktorikraadi. Tema debüütromaaniks on „Minu sünge Vanessa” (2020), mis sai rahvusvaheliseks bestselleriks, on avaldatud 22 tõlkes. Antud teos on toonud palju diskussioone ja esinemisi noorte seksuaalse ärakasutamise teemadel. Russell on teinud avaliku avalduse, milles teatas, et „Minu sünge Vanessa” on inspireeritud tema enda teismeea kogemustest seksuaalse väärkohtlemise ohvrina.

Vaata rohkem Wikipediast ja autori kodulehelt.

Triin Võsoberg

Victoria Schwab “Kummituste linn”

Cass on tagasihoidlikumat sorti tüdruk, kelle hobiks on pildistamine vanemat tüüpi fotokaameraga, ikka selle eheda ja „õigega”. Kui kaamera oskaks rääkida, teaks ta uskumatuid sündmusi jutustada. Ka neiu enda eksisteerimise jätk on korduvalt kahtluse alla seatud. Selle eest saab ta näha teistele nähtamatut ja olla suureks abiks kummitustemaailmas.

Cassi suhe kummitustega algas tema sünnipäeval, kui tüdruk pääses napilt upumissurmast. Tulles tagasi „piiripealselt” alalt, jäi teda saatma ka osake teispoolsusest. Huvitaval kombel sai ta just samal ajal endale ka uue ja parima sõbra, keda enamik inimesi aga ei märka.

Irooniana on tüdruku vanemad igapäevatöös seotud tihedalt kummituste leidmise, uurimise ja juhtumiste kirjapanemisega. Mitte ainult! Vanemate suure töö tulemusena on neid märgatud ja palutud juhtima telesaadet, mida tehakse kõige kummitusrohkemates kohtades.
Sellest alates läheb Cassi elu eriti pinevaks ja neiu saab teada, et talle on ette nähtud oma roll, mida täita. Teekonnal kohtub ta samasuguse „andega” tüdrukuga ning mõistab, et tal on Loori taguse maailma mõistmisel veel palju õppida.

Tegemist on väga „nunnu” raamatuga, mis kõige paremini sobib ilmselt lugemiseks keskmisele koolieale.

Täiskasvanuna pean ütlema, et kui antud raamat jäi liiga „lahjaks”, siis võib lugemisnimekirja lisada autori varasemalt meie keelde tõlgitud suurepärase ja nauditava raamatusarja „Võlukunsti tumedam pool”.

Victoria Schwab on mitmete laste ja täiskasvanute põnevust pakkuvate romaanide autor.

Victoria „V. E.” Schwab on britist ema ja Beverly Hillsist pärit isa võsuke. Teda kasvatati lõunaosariiklikus vaimus ja seda on tänini aimata ka tema kõnepruugist. Praegu elab ta Šotimaal Edinburghis ja kui ta ei luusi parajasti ringi, et otsida maha maetud aardeid, muinasjutte või head teed, istub ta mugavasti mõnes kohvikus ja mõtleb välja koletisi.

Victoria Schwabi kohta saad rohkem teada tema kodulehelt https://www.veschwab.com/

Triin Võsoberg

Autori pilt pärineb siit.