Mari Järve “Esimene aasta”

Kuidas elada üle maailmalõpp? Kuidas elada edasi, kui kõik lähedased on kaotatud ning elu, nagu me seda tunneme, lakanud toimimast?

Geneetik Mari Järve on kirjutanud väga tuumaka raamatu. Raske isegi uskuda, et see on autori esikteos. Erinevalt paljudest uuematest eesti romaanidest on siin kõike parajalt – teemaarendust, inimsuhteid ja dialoogi, mis tõepoolest sobib tegelaste suhu.

Raamatu tegevus toimub ühe aasta vältel, 2013. a. juunist 2014. a. juuni alguseni. Delhi lennujaamas lahtipäästetud surmav ebola viirus levib kiiresti üle maailma. Kümme inimest, kes on põgenenud suurlinnast või kelle kodu jäi karantiinitõkke taha, leiavad pelgupaiga Põlvamaal, kahes kõrvuti asuvas talus. Kümme ellujäänut, jah, ent see pole “Dekameron”. Ei mingeid muhedaid pajatusi, üksnes karm tõdemus, et loota pole millelegi peale omaenda töökäte ja võhivõõraste, keda tuleb tahes-tahtmata usaldada. See pole ka “Saladuslik saar”, kus töörügamist ja maaharimist kannab optimistlik pääsemislootus. Sest töö võib küll päästa näljast ja üksindusest, kuid mitte kõige hirmsamast – teiste inimeste, rüüstajate eest. Rüüstajad võtavad kõik – toiduvarud, tööriistad, lootuse ja tagatipuks ka ühe elu. Uus põgenemine, uued kaotused, siiski jõutakse lõpuks Hiiumaale, kuhu on rajatud omalaadne terveks jäänute kaitseala koos valitsuse ja 11-liikmelise Riigikoguga. Kaotusvalust, toidunappusest ja sunnitud ühiselust muserdatud inimesed ajavad siiski selja sirgu ning uus kevad toob uusi lootusi ja plaane.

Lugu on hoiatav mitmel moel. Tsivilisatsiooni hüvedest hellitatud inimesed on kaotanud suure osa tööoskustest ja -harjumustest, elu ilma elektri ja bensiinita on neile pea mõeldamatu. Mõne jaoks pole ka elu ilma internetita elamisväärne. Samas hoiab autor meil silme ees peeglit, kuhu igaüks võiks sügava pilgu heita ja endalt küsida: missugusteks tegudeks olen mina hädaolukorras suuteline? Inimlikkus või loomastumine? Vaadates, mis sünnib nüüdse Eesti külades ja agulites, mõeldes kas või “pidunädalale” ühes Tartu toidupoes, tundub vahel, et õudus, millest Mari Järve kirjutab, on meile lähemal, kui karta oskame, ja ilma mingi katkuta.

Raamatut on nimetatud ka “naistekahõnguliseks”, kuid seda ma autorile ette ei heidaks. Lõppeks on põgenikelaagri näol tegu omamoodi Noa laevaga, kus inimesed haaravad üksteise järele lootuses leida sobivat kaaslast ja elu edasi kanda. Elama peab ju ka pärast maailma lõppu.

Loe ja kuula veel Eesti Päevalehest, Õhtulehest,  Eesti Ekspressist,   Reaktorist, Klassikaraadiost.

Tiina Tarik