Posts Tagged ‘hoiatusromaan’

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Advertisements

Mari Järve “Esimene aasta”

Kuidas elada üle maailmalõpp? Kuidas elada edasi, kui kõik lähedased on kaotatud ning elu, nagu me seda tunneme, lakanud toimimast?

Geneetik Mari Järve on kirjutanud väga tuumaka raamatu. Raske isegi uskuda, et see on autori esikteos. Erinevalt paljudest uuematest eesti romaanidest on siin kõike parajalt – teemaarendust, inimsuhteid ja dialoogi, mis tõepoolest sobib tegelaste suhu.

Raamatu tegevus toimub ühe aasta vältel, 2013. a. juunist 2014. a. juuni alguseni. Delhi lennujaamas lahtipäästetud surmav ebola viirus levib kiiresti üle maailma. Kümme inimest, kes on põgenenud suurlinnast või kelle kodu jäi karantiinitõkke taha, leiavad pelgupaiga Põlvamaal, kahes kõrvuti asuvas talus. Kümme ellujäänut, jah, ent see pole “Dekameron”. Ei mingeid muhedaid pajatusi, üksnes karm tõdemus, et loota pole millelegi peale omaenda töökäte ja võhivõõraste, keda tuleb tahes-tahtmata usaldada. See pole ka “Saladuslik saar”, kus töörügamist ja maaharimist kannab optimistlik pääsemislootus. Sest töö võib küll päästa näljast ja üksindusest, kuid mitte kõige hirmsamast – teiste inimeste, rüüstajate eest. Rüüstajad võtavad kõik – toiduvarud, tööriistad, lootuse ja tagatipuks ka ühe elu. Uus põgenemine, uued kaotused, siiski jõutakse lõpuks Hiiumaale, kuhu on rajatud omalaadne terveks jäänute kaitseala koos valitsuse ja 11-liikmelise Riigikoguga. Kaotusvalust, toidunappusest ja sunnitud ühiselust muserdatud inimesed ajavad siiski selja sirgu ning uus kevad toob uusi lootusi ja plaane.

Lugu on hoiatav mitmel moel. Tsivilisatsiooni hüvedest hellitatud inimesed on kaotanud suure osa tööoskustest ja -harjumustest, elu ilma elektri ja bensiinita on neile pea mõeldamatu. Mõne jaoks pole ka elu ilma internetita elamisväärne. Samas hoiab autor meil silme ees peeglit, kuhu igaüks võiks sügava pilgu heita ja endalt küsida: missugusteks tegudeks olen mina hädaolukorras suuteline? Inimlikkus või loomastumine? Vaadates, mis sünnib nüüdse Eesti külades ja agulites, mõeldes kas või “pidunädalale” ühes Tartu toidupoes, tundub vahel, et õudus, millest Mari Järve kirjutab, on meile lähemal, kui karta oskame, ja ilma mingi katkuta.

Raamatut on nimetatud ka “naistekahõnguliseks”, kuid seda ma autorile ette ei heidaks. Lõppeks on põgenikelaagri näol tegu omamoodi Noa laevaga, kus inimesed haaravad üksteise järele lootuses leida sobivat kaaslast ja elu edasi kanda. Elama peab ju ka pärast maailma lõppu.

Loe ja kuula veel Eesti Päevalehest, Õhtulehest,  Eesti Ekspressist,   Reaktorist, Klassikaraadiost.

Tiina Tarik