Ameerika kirjanik John Green tutvustamist ei vaja ka Eesti lugejatele või filmihuvilistele, kuna tema noortele suunatud, populaarsed raamatud on kõik kättesaadavad eesti keeles (vt soovitusi siingi blogis) ja filmid olnud meiegi filmilevis. Sel korral soovitan autori viimast raamatut, mis ei ole noortele suunatud ilukirjandus, vaid esseede kogumik “The Anthropocene Reviewed: essays on a human-centered planet“, milles mõtiskletakse kaasajast ja mida geoloogilise ajaarvamise järgi nimetatakse antropotseeniks.
Esmalt mind võlub selle raamatu puhul, kuidas see ei ole pretensioonikas. Arvestades teema aktuaalsust ja autori kuulsust, võib pretensioonikust eeldada. Lood/esseed on väga lihtsad: autor jutustab mingi seiga enda isiklikust elust ja seob selle suurema nähtuse või faktiga kaasaja inimeste tegemistest. Räägitu on esitatud üsna intiimselt ja iga loo järel märkad, et autor on suunanud su äsja loetu üle järele (ning ka edasi) mõtlema. (Mitmel juhul autor märkustes ka nimetab, mida ise teema kohta luges ja huvilisel on võimalus allikad välja otsida.)
John Green’il on tähelepanek, et tänapäeva inimestele meeldib igale poole arvustusi jätta ja nähtusi viie palli skaalal hinnata. Sellest pärineb tema lähenemine siin raamatus: kõik esseed on kui omamoodi arvustused mingile nähtusele ja iga arvustuse lõpus on antud autori hinnang 5-palli skaalal. Nende pallide andmisega autor väga leebe ei ole, aga neid ei pea ka muidugi väga tõsiselt võtma – need tunduvad siin olema rohkem mingi autoripoolne vimka lugejatele, kes kõikjalt hinnangute andmisega läbi soovivad purjetada, vms.
Siinsete lugude hulgas on tõsiseid ja kergemaid teemasid, mis on esitatud elu jaataval moel ega tekita masendust. Vesi voolab edasi, liigid kestavad edasi. Tasub alati pöörata tähelepanu sellele, millele sa oma tähelepanu kulutad!
Soovitan lugeda!
Mai Põldaas
Lugemissoovituse blog 