17. juuli varahommikul kaotas tumesinine Volvo juhitavuse ja paiskus vastu puud. Autojuht hukkus kohe ja kõrvalistuja (17) tüdruk suri teel haiglasse. Tagaistmel istunud poiss (18) viidi haiglasse, noormees on koomas, tema kõrval istunud tütarlaps (18) pääses kergemate vigastustega, tema elu pole ohus.
Nii algab Kaia Raudsepa uus romaan. Peategelane Helena ei pääsenud sellest õnnetusest kergemate vigastustega — tema hing sai rängalt viga. Tema parim sõbratar on surnud. Süüdi selles on Helena, tema oleks pidanud istuma ees — tema oleks pidanud surema. Mitte Marian — armas ja alati heasüdamlik Marian. Musterõpilane, keda õpetajad armastasid. Ideaalne tütar oma vanematele ja alati toetav õde vanemale vennale. Sõbranna, kelle peale võis alati kindel olla.
Kuidas sellise süükoormaga edasi elada — sellest nimelt lugu jutustabki. Helenal pole kerge. Mariani vanemad süüdistavad teda tütre surmas lausa avalikult. Helena ei oska enesega midagi muud ette võtta, kui järjekordsel peol end pildituks juua. Hetkeks hakkab kergem…“Ma joon või õigemini lausa ahmin oma rummikoksi. Kuni lähen üle viina peale. Ma karjun hääle kähedaks sõnadest, millel pole tähendust. Ma tantsin higiseks oma keha, mis ei peaks hingama. Ma lasen end puudutada poisil, kelle nime ma ei mäleta. Niimoodi elan elu, mida mul ei peakski enam olema.”
Pikkamööda hakkab Helena toibuma. Saatuse tahtel saab tema toibutajaks Mariani vend Märt. Suhe Märdiga teeb läbi mitmeid katsumusi. Tegelikult ei saagi me teada, kuidas nende lugu lõpeb, sest Helena ja Margot otsustavad peale kooli lõpetamist sõita Austraaliasse… aastaks tööle, et unustada ja eluga edasi minna.
Lugege ja püüdke sisse elada!
Aga tegelikult lugege kindlasti juurde Ane Barmeni “Unenäod ei tähenda midagi“. Louise on kaotanud oma parima sõbra ja esimese armastuse Tormodi. Kuidas tema kaotusega toime tuleb?
Lugege ja võrrelge!
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 