Teose tagaküljel nimetatakse seda autori kõige tempokamaks, kuid tegelikult on „Ärevil inimesed” kaunis mõõdukalt kulgev jutustus ning autor võtab teadlikult sageli aja maha. Süžee on sealjuures väga lühidalt kokkuvõetav. Eluga puntras inimene üritab panka röövida, pagedes satub ta korteriesitlusele ja võtab müügikorterisse kogunenud rahva poolkogemata pantvangi. Pantvangikriisi hakkab lahendama isast ja pojast koosnev politseinikupaar, pantvangistaja aga kaob salapäraselt. Mis juhtus, mida räägivad tunnistajad? Napile tegevustikule lisandub ohtralt kõikvõimalikke edasi-, tagasi- ja kõrvalepõikeid.
Suurem osa teosest keskendub inimeste omavaheliste suhete lahkamisele, minevikumeenutustele ning elu analüüsimisele nii selle heas kui halvas. Karakterid on kirjud nagu elu ise, keegi pole üdini hea ega ka mitte läbinisti halb. Kriminaalromaani ühe parima näitena kogeme järjest uusi pöördeid ja pidevaid üllatusi. Eneseabiraamatu ühe parima näitena loeme pidevalt teraseid tähelepanekuid elust ja suhetest ning vaimsetest muredest. Sealjuures on autor suutnud igal leheküljel väljenduda vaimukalt, tõsise äratundmisrõõmu ja kohati isegi silma läikiva võtva traagika juures saab ikka ja jälle mõnuga naerda. Miks ei võiks tööpuuduses näitleja pakkuda korteriesitluste ärarikkumise teenust ning teha seda näiteks kempsus istuva jänesena?
„Röövel trampis masendunult jalgu.
„Keegi ei kuula mind! Te olete maailma kõige halvemad pantvangid!””
Kui oled pikalt sattunud lugema keskpärasevõitu kirjandust, siis see raamat taastab sinu usu heasse. Särav, mitmekülgne, eluline.
Olgu veel öeldud, et tänusõnadest saame teada – autor teab, millest kirjutab, sest on isegi pidanud maadlema vaimsete muredega.
Fredrik Backman on sündinud 2. juunil 1981 Rootsis Brännkyrkas (Stockholmi lõunaosa), üles kasvas Helsingborgis (Lõuna-Rootsi). Ta on kirjanik, blogija ja kolumnist. Kirjanikuna debüteeris 2012. aastal, kui tema sulest ilmus „Mees nimega Ove” („En man som heter Ove”). 2015. aastal valmis selle romaani põhjal tehtud film. 2009. aastal abiellus Neda Shafti Backmaniga, neil on kaks last. 2012. aastal andis välja ka oma lapsevanemakogemustel põhineva teose „Mida mu poeg peaks maailma asjadest teadma” („Saker min son behöver veta om världen”, ingl k. „Things My Son Needs to Know about the World”). Ise nimetas seda „düsfunktsionaalseks juhendiks lapsevanematele”. „Folk med ångest” ehk „Ärevil inimesed” ilmus 2019. aastal ning see on autori üheksas teos.
Janar Kotkas
Lugemissoovituse blog 