Aldous Huxley oli laialdaselt tuntud intelligentsusega inglise kirjanik, kelle romaan „Hea uus ilm“ nägi ilmavalgust 1932. aastal – kahe maailmasõja vahelisel perioodil, ajal, mil maailm vaevles suures majanduskriisis. Inglise keeles on teose nimeks „Brave New World“, mis annab minu arvates veidi paremini edasi teose olemust. Huxley oli üks juhtivaid figuure 20. sajandi teaduse ja tehnoloogia võidukäigu lahtimõtestamises.
„Hea uus ilm“ on oma olemusel utoopia, milles on saavutatud ideaalühiskond, kuid minu arvates on utoopia ja düstoopia oma sügavamas olemuses samad kontseptsioonid. Teoorias on utoopia ja düstoopia erinevad, kuid kui praktikas oleks vaja jõuda mitte-utoopilisest maailmast utoopiliseni, peaks rakendama düstoopiale omaseid rõhumismeetmeid. Öeldakse ka, et armastusel ja vihkamisel on õhkõrn piir, nende allikas pärineb samast kohast – nii võiks võrrelda ka utoopiat ja düstoopiat, millest üks peaks olema positiivne nähtus ja teine negatiivne.
Romaani „Hea uus ilm“ ideaalühiskonnas vormitakse kõik inimesed juba eos ette vastavalt selliseks, millised on nende tulevikuülesanded. Geenitehnoloogia kannab hoolt selle eest, et iga ühiskondliku klassi liige saab väärilise kehaehituse ja ajumahu. Ja kõik on õnnelikud – oh kui õnnelikud! Kõik on õnnelikud, sest puhata saab imelise soma tableti abil, mida jagatakse tehtud töö eest. Üks kõrgeima klassi esindaja, Bernard Marx, tunneb end sellises ühiskonnakorralduses tulnukana ning otsustab ette võtta reisi reservaati, kus mittereguleeritud elu on säilinud. Reservaadis kohtab Marx Johni, kelle toob uudistama seda head uut ilma.
Kõige esimesena hakkasid silma Nõukogude Liiduga nii otseselt kui ka kaudselt seotud nimed – Trotsky (eesti keeles nimekuju Trotski), Lenina, Marx, Engels. Ka George Orwelli düstoopias „1984“ oli kaudselt vihje Nõukogude Liidule – Orwell tõi kasutusele tuntud kujundi 2+2=5, mis seostus NSV Liidu viisaastakuplaani täitmise nelja aastaga. Võib oletada, et düstoopiakirjanikke paelus nii väga just Nõukogude Liit, kuna see oli riik, mis oli nende ettekujutuses kõige lähemal düstoopialikule elukorraldusele, kuigi seal lubati utoopiasarnast ühiskonda. Oma olemuselt tundub aga „Hea uus ilm“ 21. sajandil palju realistlikum kui Orwelli romaan, kuigi Huxley kirjutas oma teose 17 aastat varem.
Huxley mängib kohati kahe narratiivi samaaegse kasutamisega, mis nõuab lugejalt tähelepanu ning muudab lugemise haaravaks. Lisaks Nõukogude Liidu ja marksismiga seotud riigitegelaste nimede kasutamisele leiab tekstist ka karakteri nimega Darwin Bonaparte – seega on romaanis eristatav ajalooline kiht. Romaanis on kesksel kohal ajalooline tegelane Henry Ford, kes sai kuulsaks masstootmisega ning kelle nime kasutatakse tavakeeles samamoodi kui sõna „jumal“ (näiteks väljend „Tänu Fordile!“). Kirjandusliku kihi tekitab paralleelsus Shakespeare’i teostega, mille fragmente reservaadist pärit John pidevalt ette kannab. Kolmas kiht on samuti seotud Johniga ning see on religioosne kiht – jumala otsing. Johni teekonda võib mõneti võrrelda Jeesuse teekonnaga.
See, mis teeb teose kõhedaks, on hinge väljarebimine ühiskonnast. Kõrgkultuur, -kunst ja vabadus ohverdati stabiilsuse ja õnne jaoks. Inimesed ei ole hetkekski üksi, et omaette mõelda. Kõik on kõigi omad. Väärkoheldakse armastust ning võetakse ära laste sigimise ja kasvatamise alustalad – ema, isa, perekond, kodu — ning selle asemele jäeti väärastunud kuuluvustunne. Isegi kui romaani lugeja mõtleb, et kuidas saab küll sellises olukorras õnnelik olla, siis karakterid ei oskagi millestki muust unistada. Kõik muutused on nende jaoks stabiilsuse vastased. Kui pole muutusi, pole ka arengut, kuid nende eesmärgiks ei olegi enam areneda. „„Õnnelikud noormehed!“ ütles kontrolör. „Vaeva säästmata on püütud teie elu kergendada – kaitstes teid niipalju kui üldse võimalik igasuguste emotsioonide eest.““ Mis jääb seega alles elamise ilust ja valust, kui ka emotsioonid on tühipaljas stimulatsioon droogidest?
Aldous Huxley „Hea uus ilm“ on realistlik utoopia, mis hoiab lugemas ning paneb mõtlema inimeseks olemise ja elu väärtuste üle. Romaanis on mitmeid alakihte ja paralleelsusi, mida on põnev avastada. Ma loodan siiralt, et tulevikus ei liigu ringi 96 (see olevat viljastamismasina ülempiir) samasugust tehnoloogiliselt modifitseeritud inimesesarnast olendit, vaid inimeseks arenemine jääb puutumatuks teekonnaks.
Laura Nemvalts
Lugemissoovituse blog 