Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro “Klaaslaps” on raamat inimese bioloogilisest eneseteostusest. See on üle hulga aja nagu “elus kirjandus” – tõeline vaheldus tulevikuõuduses vaevlevate düstoopiakirjanike konstrueeritud üllitistele – kirjandus, mis räägib päris tunnetest, päris valust ja päris kannatustest. Selles teoses on ka päris ehtsad eetilised dilemmad, millega peategelane silmitsi seisab ning mida ta oma päevaraamatus ka arvestataval kombel lahata üritab ning see esseistlik osa “Klaaslapsest” on sama kerges vormis ja samamoodi lennult loetav nagu ülejäänud osa raamatust ning see võib käivitada lugeja kaasaelamis- ja -mõtlemisvõime korrapealt.

Osalt võib ju mõelda, et ta paneb sedaviisi lugejale justkui lusikaga putru suhu. Ent olgem ausad – kui sinu enda ihus ei siputa parajasti akraaniadiagnoosiga laps, on terve hulk küsimusi, mille peale sa esimese hetkega lihtsalt tulla ei oska. Alustades sellest, kas sünnitada ta organidoonoriks, lasta tal surra loomulikku surma või elimineerida ta juba üsas, ning lõpetades sellega, mis saab tolle latsekese, juriidiliselt “mitteisiku” maistest jäänustest, kelle surmaotsusele sa oma käega alla oled kirjutanud – kust saada näiteks kasvõi nii tilluke kirst. On teatud praktilisi küsimusi, mille peale ei saa normaalne inimene lihtsalt pühapäevahommikuti teoretiseerides tulla.

Teoses on lisaks päriselu praktilistele detailidele, naturalistlikele sünnituskirjeldustele ning eetilistele aruteludele ka naljakaid reisimärkmeid Itaalia haiglast, Greifswaldist – kohtumistest teiste kirjanikega – ning reportaaže otse Ukraina kriisikoldest. Kohati ongi see raamat nagu kaante vahele pandud blogi. “Nagu tõsieluseriaal,” võivad mõned huuli kõverdada – kõrvaltegelased on pea viimseni äratuntavad ning algusest peale on selge, et kõik need sündmused on juhtunud autori endaga, kes ei suuda vastu panna kiusatusele oma valu jagada, oma elu traagika lausa minutilise täpsusega lugejate ette laotada. Kadestamisväärne julgus ja … edevus?

Mitte et autor ise sellisest tõlgendusvõimalusest teadlik ei oleks. Ta on täiesti teadlik oma raamatu võimalikest puudustest. Lk. 157 kirjutab ta nii: “Mitte kõik, kes julgevad abjektsuse, valu ja õõvaga suhestuda või on lihtsalt sunnitud sellega suhestuma, ei taha sellest rääkida.” (…) “Ma saan aru, et selles võib leida ka nartsissismi: lahtise haava, trauma eksponeerimises. Kas see pole mitte Narkissos, kes karjub: oo, ma olen kogenud valu, surma, sitta, ja tahan nüüd, et ka teie sellest osa saaksite! Valan teid vere ja mädaga üle! / Naturalistlik ausus – muidugi võib selles tuvastada eneseimetluse tükikesi. Tähelepanusõltlase šokeerimisvajaduse tükikesi.”

Aga õnneks võib ka lugeja olla empaatiline ja mõista seda jagamise vajadust. Misery loves company. Õigupoolest on see üsna inimlik. Ja oo!, millist lohutust leiavad sellest raamatust kõik praegused ja tulevased lastetud, nurisünnitajad ja akraaniabeebide vanemad! Seda raamatut on vaja eelkõige neile, aga ka teistele murtud mastiga purjetajatele. Kõigile neile, kellele saatus kunagi noa selga on löönud. Neilt isu võtnud. Neid inimvareks muutnud. Kõigile, kes on kunagi seisnud, fotoaparaat pihus, kujutis kadreeritud, fokusseeritud, ent kes lihtsalt ei ole suutnud päästikule vajutada. Neile, kes murest halvatuna maas lamades ja halisedes ei suutnud ridagi kirja panna. Neile, kel ei olnud omal ajal “share” nuppu. Anch’io! Ka mina olen üks neist.

Jah. Maarja Kangro raamat on nagu sidrunilimonaad – elu on andnud talle sidruni ja ta on teinud sellest kihisevat limpsi – seda, mida sai kunagi lapsepõlves nii väga ihaldatud.

Kohati oleks tahtnud autorilt juba päris teose algul küsida, miks isiklikud lapsed tema jaoks siiski nii olulised on, et teistmoodi pole võimalik elu mööda saata. Ja esialgu võibki jääda kahtlustama, et Kangro on naiivne või et ta ei anna endale aru, milliseid loobumisi lastekantseldamine endaga kaasa võib tuua. Aga ei! – teose edenedes selgub, et ta on ka need võimalikud karid nii risti-põiki enda jaoks selgeks teinud, läbi mõelnud ja läbi vaielnud, et siin ei aitaks lihtne õlalepatsutus ja lohutamine stiilis “mõelda vaid, kuidas su eneseteostus ilma lasteta õitseda võiks!” Isegi kui tahaks seda lugejana teha. Patsutada minu arvates paljutõotavat naisautorit ning veenda teda Eesti kirjandusaltarile ohvrit tooma. Oma bioloogilise eneseteostuse arvelt. Aga seda ei ole mul inimesena õigus teha. Ei oska öelda, kuidas need otsused eluõhtul võivad tunduda. Kas lapsed annavad meile igavese elu? Või teeb seda töö, loominguline eneseteostus?

Ei tea.

Ikkagi on ilus mõelda, et võib-olla kinkis just see õnnetu klaaslaps Kangrole igavese elu.

Imepärane! Ime-lik!

Liina Leemet