Archive for the ‘Leemet, Liina’ Category

Mõned tähelepanekud Sarah Crossani noorteromaanide kohta

Iiris”, “Õun ja vihm”, “Üks” ja “Kuutõus

Sarah Crossan on iiri päritolu autor, kellel on ilmunud värske noorteromaan “Iiris” (2021), mis räägib eriskummalisest sõprusest.

Romaani peategelane on tüdruk nimega Allison, kelle ema on surnud ja kellel on isaga keerulised suhted. Nii keerulised, et ta otsustab kodust jalga lasta. Ta põgeneb mereäärsesse väikelinna ja satub end varjama ühe maja juures kuuris. Majas elab vana naine Marla, kes peab teda kellekski, keda ta juba tunneb ning kelle nimi on Iiris. Ta avastab õige pea, et vanatädi on dementne. Kuna ta ei tea, kuhu minna, siis otsustab ta jääda, ollagi mõnda aega Iiris, kelle pilt vaatab vastu majast leitud fotoalbumist, ning aidata Marlal igapäevaeluga toime tulla. Teha ta elu lõbusamaks ja inimväärsemaks, panna ta näiteks tantsima. Tühjades tubades varjudes avastab ta, et neid seob Marlaga rohkem kui lihtsalt ebaharilik sõprus. Dementse vanatädi poeg kohtleb oma ema sama vastikult, kui Allisoni isa Allisoni. “Kes seda sulle tegi?” küsib Marla Allisoni näos laiuvat haava vaadates pea iga päev uuesti.

Dementsus võib lähedastele olla tüütu ja raske, aga ka naljakas. Neile, kel vähegi dementsetega kokkupuuteid on olnud, on raamatus palju äratundmisrõõmu. Aga autori enda arvates pole see raamat tegelikult dementsusest, vaid hoopis sõprusest – sellest, kuidas me peaksime üksteist kohtlema. Sest igaühel on midagi olulist öelda: noortel vanadele ja vanadel noortele. Terve mõistuse juures olevatel inimestel ullikestele ja ullikestel tervemõistuslikele, isegi kui needsamad ullikesed panevad meie kannatuse vahel igapäevaelus proovile.

Probleemsed vanemad ja vahetusse läinud rollid

Nagu teisteski Crossani noorteromaanides, lahatakse palju vanemate ja laste vahelisi suhteid ja seda üsna sarnasel moel: ka “Iirises” meenuvad peategelasele vähehaaval seigad minevikust – elust isa ja tema uue naisega, kes on ainuke inimene, kellele ta võib loota.

Crossan kirjutabki peaaegu igas oma raamatus probleemsetest vanematest ja keerulistest suhetest. Kord on nad lihtsalt rahalistes raskustes või töötud ja ei suuda joomisest loobuda (nagu Siiami kaksikutest rääkivas raamatus “Üks”), kord elab isa uue naisega ning on loobunud oma lapse kasvatamisest, ema aga on olnud Ameerikas näitlejaks ja naastes otsib tööd ning kipub tipsutama, üritades last vanaemalt endale tagasi kahmata (nagu raamatus “Õun ja Vihm”), siis jälle on tegemist täieliku sõltlase ja vanemlike kohustustega mitte toime tuleva hoolimatu üksikvanemaga, kes heal juhul saabub hilja õhtul koos pitsakarbiga (nagu raamatus “Kuutõus”). “Iirises” on fookuses isa, kes pole suutnud luua oma tütrega armastavat suhet ega tema eest hoolt kanda.

Lapsed ongi Crossani raamatutes sageli need, kes peavad üle võtma vanemate kohustused ja õdede-vendade eest hoolitsemise – mõnikord peavad nad oma nooremaid õdesid-vendi hoidma, kuni ema Londonis tööd otsib ning ei saa seetõttu nädalate viisi kooli minna (nagu Apple hoiab oma nooremat õde Raini raamatus “Õun ja Vihm”), teinekord selgub, et vanem vend on varastanud noorema jaoks poest koolitarbeid, söögist rääkimata (“Kuutõus”). Lugedes hakkavad lahti kooruma perekondlik õudus ja minevikusündmused, ning selgub, miks asjad on nii nagu nad parajasti on.

Mul tekkis lugejana kahtlus, et autoril on selliste keeruliste perekondlike suhetega mingi isiklik kogemus, miks ta muidu neist nii palju kirjutab?

Dementsus, Siiami kaksikud ja surmamõistetud

Kui igasugused haigused, veidrad terviseseisundid ja surm on noorteromaanides tänapäeval õigupoolest üsna tavalised teemad, miks siis mitte kirjutada ka dementsusest pigem noortele kui neile, keda see ea poolest otseselt peaks puudutama – eakad võivadki lugeda krimkasid ning teha seda lausa mitmeid kordi järjest.

Aga Crossan on leidnud teisigi huvitavaid teemasid: “Õun ja vihm” tegeleb peamiselt küsimusega “Mis on õigupoolest vanemlik armastus?”. Aga ka lähedaste lahkumine ja paratamatusega leppimine on olulised küsimused, millest ei saa mööda romaanis “Üks”, kus ühel peategelastest tuleb hüvasti jätta oma Siiami kaksikust õega ning sedakaudu ühtlasi ka osaga iseendast. Siiami kaksikutest pole siiani vist küll noorteraamatuid kirjutatud. See teos pakub niisiis harukordse sissevaate kellegi ellu, kes on teise inimese, teise hingega nii lähedalt seotud. Kahtlustan, et tavainimesel ongi raske ette kujutada, mismoodi ühed Siiami kaksikud võiksid maailma tajuda.

“Kuutõusus” on seevastu peategelase vanem vend vangis ja alusetult surma mõistetud ega naase sealt romaani jooksul teps mitte. Siingi tuleb paratamatusega leppida.

Aga ärge heitke meelt! On midagi, mis siiski päästab Sarah Crossani tegelased kõigis tema romaanides. Ja see miski on sõprus.

Ah jaa, kui rääkida Crossani teoste vormist, siis torkab silma teksti hõredus: ühel real on kahtlaselt vähe sõnu. Mõnel puhul on väidetud, et tegemist on luulevormis romaanidega. Aga kui päris aus olla, meenutab see pigem luulelist (või vormitundliku inimese – luuletaja? – kirjutatud) proosateksti. Kuigi, tõsi jah, pea igal lehel on pealkiri ning võimalik, et kellegi meelest kvalifitseeruks tekst vabavärsiks. Igatahes on Crossani tekst stilistiliselt huvitav, kuigi mul ei tekkinud lugedes luule lugemise tunnet, selleks oli süžee ilmselt liiga kaasahaarav, vorm muutus ebaoluliseks.

Sarah Crossan ise on, muuseas, öelnud, et kui ta kirjutades toppama jääb, siis aitab luule lugemine. Teda on inspireerinud kõige rohkem iiri nobelisti Seamus Heaney ja briti räppari ja tegevuskunstniku Kae Tempesti looming.

Liina Leemet

Raimond Kaugver “Põhjavalgus” ja “Kirjad laagrist”

On elukogemusi, mis vajavad aega, et settida, enne kui need romaanina kirja panna.

Lugesin Kaugveri vangilaagriromaani ja kirju vangilaagrist.

Laagri olud on tõesti õudsed: nälg, mustus, parasiidid, pööraselt raske ja ohtlik töö kaevanduses, julmuritest brigadirid ja narjatšikud. Mõned sündmused mõjuvad “Põhjavalguses” pateetliste või liialdatutena, kuigi ilmselt on nad päriselust otse maha kirjutatud.

Peale õõvastavate olude on teoses kujutatud inimesi, kes on igasuguse inimväärikuse täielikult minetanud või ripuvad selle küljes kõige kiuste veel kümne küünega kinni, lootuse ja ideaalid kaotanud inimesed, elu mõtteta inimesed. Ühelt poolt nõrgema närvisüsteemiga kaaslased, kes varisevad vaimselt kokku, ja samas endised lugupeetud advokaadid ja muud, kes on nõus hüsteerikust koikukaaslase selja tagant kasvõi viimse leivatüki öra varastama.

Ja siis need üksikud, kel õnnestub sellistes tingimustes ellu jääda, nihverdada ennast kergema töö peale, leida oma elule mingi mõte – näiteks luua midagi või siis jäädvustada seda õudust ja ebainimlikkust, tuua sellest osa tagasi koju ja olla teiste, hukkunud kaaslaste kannatuste vahendajaks. Peab ütlema, et rahvuslike ideaalide edasikandmise püüe sellistes tingimustes oli minu jaoks samuti hämmastav.

Kuid “Põhjavalguse” puhul jahmatas mind kõige enam raamatust pea igalt lehelt vastu vaatav venelaste vihkamine. Olin üllatunud, et autor julgeb sellisel määral üldistada. Aga kui püüda mõista, miks see nii on, miks peaaegu kõik teoses olevad venelased on vastikud, madalalaubalised, julmad, vägivaldsed, ja stalinistliku režiimi poolt ajupestud, või siis ise selle režiimi ohvrid või hullud, siis annavad osa vastusest juba teose kirjutamise aeg ja tegevuspaik – “Põhjavalgus” on kirjutatud aastatel 1947–1951, sealsamas Vorkuta laagris, kus Kaugver isegi sunnitööl oli. See oligi aeg, kus kõiki eestlasi peeti fašistideks ja laagrisse olid eestlastest poliitvangide kõrval saadetud ka kriminaalvangid tervest Nõukogude Liidust.

Olen ise juba täiesti teisest põlvkonnast, sest vangilaagris istus minu vanaisa. Ja venevihast juttu oli mul seetõttu raske piinlikkustundeta lugeda. Kuigi ilmselt oli aeg selline ja olud niisugused nagu nad olid. Selle põlvkonna elukogemus ja trauma ei lasknud neil tunda muud peale viha ja põlguse.

Ilmselt on oma osa romaani emotsionaalsuses mänginud ka see, et Kaugver sattus laagrisse väga noorena ja “Põhjavalgus” oli üleüldse tema esimene, või vähemasti üks esimesi romaane, kuigi ilmus alles peale autori surma aastal 2010. Kahtlustan, et Kaugver võis ka ise tajuda, et teos on liiga emotsionaalne ja maailma sellega ei paranda. Muidu oleks see 1980-ndate lõpul ilmselt võinud juba ilmuda.

“Kirjad laagrist” on kirjutatud pisut hiljem kui laagriromaan ja need on märksa paremini kirjutatud. Kirjade eessõnas ütleb Kaugver ise, et mõned tekstid on ta targu jätnud kohendamata – nad ongi raamatus sellisena nagu üks noor laagrist naasnud mees nad kirja on pannud. Kirjades puudub igasugune paatos ja viha nagu “Põhjavalguses”. Ja nende näol on tegemist raamatuga, mida oli märksa ladusam lugeda kui Solženitsõni teost “Üks päeva Ivan Denissovitši elus”, mis on ilmselt olnud tõlkijate õudusunenägu … ümber panna kogu see blatnoide kõnepruuk ja laagri argipäev.

Niisiis, enne kui asute dešifreerima kirillitsat oma vanemate sahtlist leitud tolmustelt postkaartidelt, lugege ka Kaugveri kirju laagrist.

Liina Leemet

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Andrei Hvostov “Kirjad Maarale”

Kõigepealt — milline suurepärane mõte — kirjutada kirju oma lapselapsele, tulevikku. Tunnistan ausalt, et lausa kade meel hakkab sellise vanaisa peale. Kunagi algklassilapsena püüdsin oma vanaisa käest välja pinnida, kuidas oli elu-olu Siberi vangilaagris. Mu tollal üle kaheksakümnene vanaisa vaid kõigutas ennast sooja pliidi ees ja lausus, et oli ikka raske küll — pidi kogu aeg kartulikoori sööma. Ja kõik! Ilmselt pidas ta vangilaagri üksikasju lapse jaoks liiga koledaks või oligi ta juba selleks hetkeks need peaaegu et unustanud? Aga järgmisel talvel vanaisa enam ei olnud… Teine jahmatus tabas mind alles paar suve tagasi, kui ühest vestlusest onuga koorus juhuslikult välja vanaisa saksa sõjaväest põgenemise lugu, mida minu isa ilmselt mainimisväärseks ei pidanud.

Vean kihla, et igas perekonnas on lugusid, millest noorem põlv mäletab midagi vaid õige ähmaselt või millest mõni esivanem polegi soostunud rääkima. Mu ema sai näiteks oma pulmapäeval juuksurilt teada, et ta isa ei saanudki sõjas surma, vaid elab rahulikult samas provintsilinnakeses. Kas pole jabur?

Ja vahel võib olla ka nii, et võid ühe jalaga keskikka jõudes avastada, et oled oma suguvõsa liinist ise see ainuke ilmasammas, kelle käest veel midagi küsida saab. Oled ootamatult kõige vanem ja peaksid ise oma vanemate lugusid edasi kandma. Hakka või kohe lapselastele raamatut kirjutama!

“Kirjad Maarale” pakub muidugi huvi märksa laiemale lugejaskonnale kui see konkreetne lapselaps. Need pole pelgalt suguvõsa või perekonda puudutavad memuaarid, nad on midagi enamat, sest Hvostov kirjutab päris palju ka ühiskondlikel teemadel. Ja kuna ta on õppinud ajalugu (muuseas, ta polegi ajakirjanik nagu ma oleksin arvanud), siis ta suudab nende teemade tausta avada, nii et on huvitav lugeda.

Hvostov on ühiskondlikus plaanis sümpaatne isemõtleja. Kirjanikud justkui peaksid seda kõik olema, aga mõnel on selleks parem pagas ja terasem pilk kui teisel. “Tiblakompleks” ja “Kaitsevägi” on eriti huvitavad peatükid sellest raamatust. Hvostov puudutab neis eestlaste identiteeti (on nad nagu mägrad, hundid või vaheldumisi mõlemad korraga?) ja otsapidi ka eestivenelaste identiteeti ning tema perspektiiv on muidugi hindamatu. Nagu ka peatükis “Savisaar”, milles pakutav vaatenurk erineb nii tuntaval määral Eestis muidu laialt käibel olnud mustvalgest Savisaaremeelsete ja -vastaste vaatenurgast.

Hvostov on kirjutajana vaimukas, tema tekst on puäntiderohke. Ta võrdleb näiteks kirjandust kaasaegse kunstiga, räägib oma plaanist kirjutada “Tõele ja õigusele” järg, visandab siis kärmelt romaani 6. osa tegevustiku (peatükis “Kirjandus”) ja lausub seepeale “Kontseptsioon on olemas. 21. sajandi loominguliselt inimeselt rohkemat ei nõutagi.”

Ainult päris raamatu alguses oli raske harjuda sellega, et autor üritab ette aimata, mida peaks kolmekümne aasta pärast raamatut lugevale noorele inimesele, noorele naisterahvale tekstis lähemalt selgitama. Pole midagi parata, et mõned neist asjust on minu (st. praeguste neljakümneaastaste) põlvkonnale veel üsna iseenesestmõistetavad. Aga üllatuslikult oli palju ühiskondlik-poliitilisi nähtusi, mille olemasolu ma juba peaaegu et unustanudki olin (näiteks Savisaare lindiskandaali vms), nende tagamaadest ja üksikasjadest rääkimata. Või 90ndate segaste aegade mõtestamine, mida ta teeb peatükis “Anoomia”. Meist mõnedki on neil aegadel üles kasvanud ja olnud sunnitud naisekski kujunema. Purjus jorsside eest hoiatasid meid muidugi ka emad (ja on kena näha, et nende eest hoiatab oma lapselast ka Hvostov), aga kogu tollane ümbritsev maskuliinšovinistlik visuaalne kultuur ajas pehmelt öeldes südame pahaks, tekitas protesti ja oskamatust naisena üldse kuidagi muud moodi olla kui paksu pulloveri mässitud. Tahaks, et juba siis oleks olnud mõni tark vanamees, kelle raamatust oleks saanud lugeda, et see aeg läheb mööda.

Hvostov kirjutab ka autismist, õnnest, naistest ja suurematest ja väiksematest tabudest, MeToo kampaaniast ja seksuaalsest vägivallast vanglas. Mõneti on see päris räige lugemine. Aga olen minagi oma elus seksuaalvägivalda mõtestama pidanud – üle 10 aasta tagasi Rwandas oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida genotsiidi käigus vägistatud naisi ja kõikvõimalike õudsete vägistamistehnikate kirjeldusi kuulates. Tabud ongi räiged või valusad ja vahel on nad ühiskondlike ja poliitiliste nähtuste või murrangutega seotud. Ma ei saanud toona vastust küsimusele: miks kõikvõimalike sõdade ja relvakonfliktidega kaasneb alati seksuaalne vägivald. Ja ma ei tea seda vastust praegugi, ma vaid aiman veidike.

Hvostov kirjutab pikalt ürgajast ja matriarhaadist ja arvab, et liiga pikalt kestnud “patriarhaadi nimeline projekt hakkab ammenduma. Praeguse seisuga pole see meile justkui midagi head toonud” (lk 247).

Ühesõnaga, Hvostov üritab meesterahvana oma lapselapsele näidata, millised mehed olla võivad. Aga ajastust sõltumata on võimalik, et su silmad avanevad naisena vähehaaval ka ise ja hiljemalt kahekümneviiesena oled arusaamisele jõudnud, millised need mehed ikkagi on ja milline on nendenäoline ühiskond. Võid muidugi avastada ka, et noore naisena pole sa sellesse patriarhaalsesse ühiskonda siiski päris relvituna sündinud, kuigi su relv (või kapital) võib olla seljas nagu teo koda ja kahaneda hirmuäratava kiirusega, nagu liiv, mis pudeneb tuulde.

Aga mida siis selle teadmisega pihta hakata? – Võid võtta seljast nähtamatu kuulipilduja ja tulistada, kuni veel padruneid jätkub.

Liina Leemet

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Anja Wikström “Ükski pere pole saar”

See on kaasahaaravalt kirjutatud raamat perest, kes püüab toime tulla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autismispektrihäire diagnoosiga lapse kasvatamisega. Anja Wikström on kirja pannud oma pere loo. Ja see lugu on pehmelt öeldes troostitu, kuigi – lapsed kasvavad ja lõpuks läheb kõik tahes-tahtmata justkui lihtsamaks, kuid selles raamatus lähevad mõned raskused lihtsalt mööda, ilma et nad õieti lahendust leiaksid, isegi kui raamatu lõpus läheb pilt mõnevõrra helgemaks ja optimistlikumaks.

Raamat kirjeldab põhjalikult vanemate püüdlusi olukorraga kuidagi toime tulla: seda, kuidas nad vähendavad töökoormust, kohandavad tööd ja vahetavad töökohti, püüavad õpetajatele asja selgitada, pühendavad kogu oma vaba aja lastega tegelemisele, sest muidu ei tuleks pere lihtsalt kuidagi toime. Ja kogu oma pühendumuse kiuste peavad nad ikkagi taluma tuttavate ja võõraste hukkamõistu ja kahtlustusi ning leppima kuidagi sellega, et nende laps on üksildane ja õnnetu.

See raamat võiks kõnetada kõiki lapsevanemaid, aga eelkõige lohutada neid, kes mingil põhjusel tunnevad, et nad on lapsevanemana läbikukkunud või et hoolimata nende parimatest kavatsustest ja pingutustest ei käitu nende lapsed siiski ühiskonna ootustele vastavalt – ei kohane lasteaias või koolis, ei suuda oma impulsse kontrollida, satuvad kergesti konfliktidesse ja reageerivad agressiivselt, ei leia sõpru ega koge õpetajate poolehoidu ning muud säärast. Või kes teab, vahest avardaks see ka nende vanemate pilku, kelle peres kasvavad musterlapsed – võib-olla paneb see kellegi nähtamatut ordenit rinnast võtma ja lapse klassikaaslaste peale veidi kaastundlikuma pilguga vaatama. Polegi nii harv juhus, kus kõrvalseisjad paneks halvasti käituva lapse võimalusel kohe terveks eluks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda, kui see vaid nende võimuses oleks.

Peab ütlema, et natuke tegi see raamat mind ka kurvaks, sest kuigi pealkiri näib optimistlik, kirjeldab lugu suures osas just seda, kuidas kogu ühiskond tõmbub fookuses olevast perest vähehaaval eemale – juba beebide võimlemises väidab treener, et ema ise on imiku ülitundlikus reaktsioonis süüdi, koolis lahutatakse peategelane My vanemate meelehärmiks järjekindlalt sõpradest, keda sellise diagnoosiga lapsel on niigi raske leida ja varsti ei kutsuta teda enam ühegi klassikaaslase sünnipäevale. Ka vanavanematel ja teistel lähisugulastel läheb aega, et olukorraga kohaneda ja aru saada, kui oluline ja vajalik on just nende mõistmine ja toetus sellise lapse vanematele.

Sain siit raamatust palju olulist teada – näiteks seda, et diagnoosid võivad olla ka kombineeritud (ATH + autismispektri häire); et autismispektrihäirega lastel võivad sageli olla samasuguse häirega õed ja vennad; ning et lähisugulaste, töökaaslaste ja õpetajate silmis rehabiliteerib sellise lapse vanemaid lõppeks siiski ainult lapse diagnoos, lapse enda jaoks on aga kindlasti parem, kui diagnoos jääb asjaosaliste enda teada, sest klassikaaslaste vanemaid ja teisi lapsi peletab see kui silt kauge kaarega eemale ning tulemuseks on üksildus.

Liina Leemet

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro “Klaaslaps” on raamat inimese bioloogilisest eneseteostusest. See on üle hulga aja nagu “elus kirjandus” – tõeline vaheldus tulevikuõuduses vaevlevate düstoopiakirjanike konstrueeritud üllitistele – kirjandus, mis räägib päris tunnetest, päris valust ja päris kannatustest. Selles teoses on ka päris ehtsad eetilised dilemmad, millega peategelane silmitsi seisab ning mida ta oma päevaraamatus ka arvestataval kombel lahata üritab ning see esseistlik osa “Klaaslapsest” on sama kerges vormis ja samamoodi lennult loetav nagu ülejäänud osa raamatust ning see võib käivitada lugeja kaasaelamis- ja -mõtlemisvõime korrapealt.

Osalt võib ju mõelda, et ta paneb sedaviisi lugejale justkui lusikaga putru suhu. Ent olgem ausad – kui sinu enda ihus ei siputa parajasti akraaniadiagnoosiga laps, on terve hulk küsimusi, mille peale sa esimese hetkega lihtsalt tulla ei oska. Alustades sellest, kas sünnitada ta organidoonoriks, lasta tal surra loomulikku surma või elimineerida ta juba üsas, ning lõpetades sellega, mis saab tolle latsekese, juriidiliselt “mitteisiku” maistest jäänustest, kelle surmaotsusele sa oma käega alla oled kirjutanud – kust saada näiteks kasvõi nii tilluke kirst. On teatud praktilisi küsimusi, mille peale ei saa normaalne inimene lihtsalt pühapäevahommikuti teoretiseerides tulla.

Teoses on lisaks päriselu praktilistele detailidele, naturalistlikele sünnituskirjeldustele ning eetilistele aruteludele ka naljakaid reisimärkmeid Itaalia haiglast, Greifswaldist – kohtumistest teiste kirjanikega – ning reportaaže otse Ukraina kriisikoldest. Kohati ongi see raamat nagu kaante vahele pandud blogi. “Nagu tõsieluseriaal,” võivad mõned huuli kõverdada – kõrvaltegelased on pea viimseni äratuntavad ning algusest peale on selge, et kõik need sündmused on juhtunud autori endaga, kes ei suuda vastu panna kiusatusele oma valu jagada, oma elu traagika lausa minutilise täpsusega lugejate ette laotada. Kadestamisväärne julgus ja … edevus?

Mitte et autor ise sellisest tõlgendusvõimalusest teadlik ei oleks. Ta on täiesti teadlik oma raamatu võimalikest puudustest. Lk. 157 kirjutab ta nii: “Mitte kõik, kes julgevad abjektsuse, valu ja õõvaga suhestuda või on lihtsalt sunnitud sellega suhestuma, ei taha sellest rääkida.” (…) “Ma saan aru, et selles võib leida ka nartsissismi: lahtise haava, trauma eksponeerimises. Kas see pole mitte Narkissos, kes karjub: oo, ma olen kogenud valu, surma, sitta, ja tahan nüüd, et ka teie sellest osa saaksite! Valan teid vere ja mädaga üle! / Naturalistlik ausus – muidugi võib selles tuvastada eneseimetluse tükikesi. Tähelepanusõltlase šokeerimisvajaduse tükikesi.”

Aga õnneks võib ka lugeja olla empaatiline ja mõista seda jagamise vajadust. Misery loves company. Õigupoolest on see üsna inimlik. Ja oo!, millist lohutust leiavad sellest raamatust kõik praegused ja tulevased lastetud, nurisünnitajad ja akraaniabeebide vanemad! Seda raamatut on vaja eelkõige neile, aga ka teistele murtud mastiga purjetajatele. Kõigile neile, kellele saatus kunagi noa selga on löönud. Neilt isu võtnud. Neid inimvareks muutnud. Kõigile, kes on kunagi seisnud, fotoaparaat pihus, kujutis kadreeritud, fokusseeritud, ent kes lihtsalt ei ole suutnud päästikule vajutada. Neile, kes murest halvatuna maas lamades ja halisedes ei suutnud ridagi kirja panna. Neile, kel ei olnud omal ajal “share” nuppu. Anch’io! Ka mina olen üks neist.

Jah. Maarja Kangro raamat on nagu sidrunilimonaad – elu on andnud talle sidruni ja ta on teinud sellest kihisevat limpsi – seda, mida sai kunagi lapsepõlves nii väga ihaldatud.

Kohati oleks tahtnud autorilt juba päris teose algul küsida, miks isiklikud lapsed tema jaoks siiski nii olulised on, et teistmoodi pole võimalik elu mööda saata. Ja esialgu võibki jääda kahtlustama, et Kangro on naiivne või et ta ei anna endale aru, milliseid loobumisi lastekantseldamine endaga kaasa võib tuua. Aga ei! – teose edenedes selgub, et ta on ka need võimalikud karid nii risti-põiki enda jaoks selgeks teinud, läbi mõelnud ja läbi vaielnud, et siin ei aitaks lihtne õlalepatsutus ja lohutamine stiilis “mõelda vaid, kuidas su eneseteostus ilma lasteta õitseda võiks!” Isegi kui tahaks seda lugejana teha. Patsutada minu arvates paljutõotavat naisautorit ning veenda teda Eesti kirjandusaltarile ohvrit tooma. Oma bioloogilise eneseteostuse arvelt. Aga seda ei ole mul inimesena õigus teha. Ei oska öelda, kuidas need otsused eluõhtul võivad tunduda. Kas lapsed annavad meile igavese elu? Või teeb seda töö, loominguline eneseteostus?

Ei tea.

Ikkagi on ilus mõelda, et võib-olla kinkis just see õnnetu klaaslaps Kangrole igavese elu.

Imepärane! Ime-lik!

Liina Leemet