Meelis Friedenthal “Mesilased”

Kirjanduslikult ja populaarse ajalooteaduse tasemel haigutab meil tühik aastatest 1710 (Juhan Peegli “Väekargajad”) kuni 19. sajandi keskpaik (valgustus- ja sentimentaalsed rahvaraamatud). Academia Gustaviana aegadest teame kasvõi pisutki (ülikooli avamine on ikkagi dokumenteeritud), aga edasi – 17. sajandi kulgedes lõpupoole – mitte midagi. Feriedenthali raamat maalib meile romantilisest õudus-esteetikast värvitud vaimupildi sellest, kuidas siis elu tegelikult oli. See oli lakkamatutest vihmadest tingitud nälja ja masenduse aeg. (Katastroof saavutas oma lae 1697. a. kevadel, mil sagenesid isegi kannibalismi juhtumid). Keegi on öelnud, et raamatus alailma kohalolev vihm, rõskus ja udu on sellised, et panevad lugejal liigesed valutama… Raamatu ratsionaalne ja intellektuaalne teema on huvitav tänasegi psühholoogia ja psühhiaatria seiskohalt: jutt on eriliselt diagnoositud haigusest – melanhooliast, mille edasiarendusi näeme hilisemates Freudi harrastustes, depressiooni epideemilises levikus jne. Ja üks huvitav nüanss veel: tol kaugel ajal olime me – Rootsi. Kuigi väljendid “meie kõrgeauline monarh”, “ülemad Stockholmist” või “pealinna uudised”, mis jõuavad laevaga Tallinna, tunduvad täna veidi ootamatutena. Raamat on selline, et seda lugedes kaob kogu sind ümbritsev tegelikkus. Ja laskud teise ajastusse ja kui dramaatiline see ka poleks, on illusioon täiuslik. Selle suudab luua kas geniaalne kirjanik või ka väga andekas ja ülierudeeritud kirjanik, aga vaid üks kord…

Maret Maripuu
Riigikogu liige