Archive for the ‘2014’ Category

Rainbow Rowell „Eleanor & Park”

eleanorandparkAlustuseks peab mainima, et vahelduseks on ülimat tore lugeda raamatut, kus pole mainitud ühtki tänapäeva imevidinat: iphone`i, tahvelarvutit või muud, ning muusikat nauditakse patareidega kassetipleierist. Romaanis „Eleanor & Park” saab end mitmes mõttes mõnusalt nostalgialainele seada ja 1980ndaid meenutada. Seda, tõsi küll, mitte noorema lugeja puhul, kes neid aegu ei mäleta ja kellele see raamat eeskätt on suunatud.

Raamatu kohta võib öelda, et see on tõesti päris ja eluline. Tavalised inimesed, möödunud aeg, reaalsed situatsioonid.

See on liigutav lugu kahest täiesti erinevast perekonnast pärit noorest. Eleanorist, kelle kodus valitsevad nukrus, vaesus ja vägivald, ning Parkist, kes ei tea, mida tähendab kannatada puudust.

eleanoreandparkEleanor on sunnitud vahetama kooli ning hakkama saama mitte just kõige meeldivamate uute kaasõpilastega, lisaks tumestab tema elu sund elada koos vägivaldse kasuisaga. Kõik, mis teiste jaoks on igapäevane ja normaalne – olgu või duši all käik,– on tema peres harv õnnelik juhus. Õnneks toob juhus punapäise Eleanori ellu Aasia juurtega Parki ning ajapikku hakkab ühiste huvidega noori ühendama armastus.

Kas võitlus normaalse elu ja armastuse nimel jõuab võiduka lõpuni – või peab emb-kumb jääma kaotajaks?

rainbowrowellRainbow Rowell on ameerika noorsookirjanik, sündinud 1973. a. Nebraskas. Varasemalt on ilmunud tema sulest “Attachments” ja värskeimaks teoseks “My True Love Gave to Me”. Rohkem infot autorist ja teostest leiab tema kodulehelt ja Wikipediast.

Triin Võsoberg

 

Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust   – Jasper Fforde “Eyre’i juhtum” ja “Kadunud heasse raamatusse”.

ffordeeyreijuhtumEelkõige on need raamatud inimestele, kes armastavad lugeda, armastavad fantaasiakirjandust ja nalja ning on kursis maailmakirjandusega, sest on tarvis teada, millised on Jane Eyre, Punane Kuninganna, preili Havisham ja Cheshire’i kass – sest Fforde raamatus on nad hoopis teistsugused! Peale kassi muidugi, kassi juba ei muuda. Peab kasvõi ähmaselt mäletama, mis toimub Kafka “Protsessis”, sest Fforde’i peategelase Thursday Nexti kohtuprotsess toimub just selles raamatus. (Tema advokaat seda teost küll poleks valinud, aga Next tuli suurepäraselt toime ja tulemusena võeti vahi alla prokurör.) Kahtlemata on ka viiteid tavalugeja jaoks tundmatutele teostele või tegelastele, mulle oli näiteks “Tristram Shandyst”  ähmaselt tuttav vaid pealkiri, aga need ei sega lugemist. Et asja segasemaks ja lõbusamaks ajada, on lisatud on ka väljamõeldud autoreid, teoseid ja nende kangelasi, nagu guugeldamisel selgus.

ffordekuulutusPeategelane on minajutustaja Thursday Next, Erioperatsioonide võrgustiku kirjandusdetektiiv, kelle perekonna moodustavad Kronokaardist lahkunud ja tagaotsitav ajarändurist isa ja samuti Erioperatsioonide agendid olnud ema ja vanaema; üpris segane leiutajast onu Mycroft ja tema naine Polly, üks Krimmi sõjas (milles sõdivad Tsaari-Venemaa ja Inglismaa juba 131 aastat) surma saanud vend ja teine vend, kes on vaimulik Inglismaa Üleilmse Standardjumaluse Esimeses Kirikus, mis lõheneb mitu korda nädalas – näiteks lõi lahku Üleilmne Standardpäripäevajumaluse osa, sest tekkisid ületamatud erimeelsused küsimuses, kuidas peaks korjandustaldrik ringi liikuma. Vaene mees ei jõua nii palju erinevaid teenistusi pidada kui tarvis ja kogudused kipuvad sassi minema.

ffordekaartÜsna suure osa esimesest raamatust võtab Thursday suhete klaarimine vana kallima Landeniga, kellega ta lõpuks abiellub ja kes teises raamatus Thursday šantažeerimiseks Kronokaardi poolt välja juuritakse – see tähendab, et kõigi arvates peale õnnetu abikaasa pole teda olemas, näiteks tema vanemate arvates uppus ta väikelapsena. Maailm ümberringi (on aasta 1985) sisaldab taasloodud väljasurnud loomaliike mammutitest, kes hävitavad möödaminnes elanike aedu, Tasmaania tiigrite ja dododeni, keda peetakse lemmikloomadena, ning neandertallasi, kes hakkavad uuesti välja surema, sest neil puudub võime saada järglasi. Neandertallased on muide väga sümpaatsed tegelased. Maailm sisaldab ka väga ohtlikke tegelasi, keda ohjeldab Erioperatsioonide üksus SO 17, kus Thursday aegajalt raha teenimiseks haltuurat teeb, kahjutustades ÜK-sid ehk Ülimat Kurjust – nad on alati väga üllatunud, leides end luku tagant koos teiste Ülimate Kurjustega, rida rea kõrval klaaspurke Jälkide Isikute Vaoshoidmiskeskuses. Muidugi on ka tavalisi vampiire, ebasurnuid ja muid kurjameid.

ffordekadunudheasse-raamatusseTeises raamatus tegeleb Thursday Next oma kogemata avastatud võime – end raamatusse sisse lugeda – arendamise ja oma abikaasa päästmisega. Ja loomulikult tuleb Nextil päästa ka maailm, millest oleks peaaegu järele jäänud ainult imelik roosa löga. (Isa kommentaar järgmisel päeval: “Praegu oleks viimnepäev olnud pisut ebamugav – kas sa hommikust oled söönud?“)

Raamatukangelased võivad samuti oma teosest lahkuda, nad seiklevad nii pärisinimeste maailmas kui teistes teostes (tegelasvahetuse programmi raames), kuid seda range kontrolli all. Lehelippajatega, nagu narr “Kaheteistkümnendast ööst”, kes pärast joomingut sir Tobyga jalga lasi, või sissetungijatega nagu Mycrofti nimeline sell, kes ilmus ootamatult “Sherlock Holmesi” loosse, väites end olevat detektiivi vend (Thursday hoiab sel kohal silmad maas ja teeb püüdlikult ükskõikset nägu), tegeleb Jurisfiktsioon, millega ka Nextil paluti ühineda.

the_eyre_affair_by_lurazedaTegelasi, kellega võidelda, jätkub – näiteks on olemas grammasiidid – parasiitlikud eluvormid, kes elavad raamatutes ja toituvad grammatikast. Neid on erinevaid liike, näiteks adjektivoorid toituvad nimisõna kirjeldavatest adjektiividest.

Ja nii edasi ja nii edasi, ohjeldamatu ja vaimukas fantaasiapillerkaar. Pärast esimest raamatut mõtlesin, et päris kena, pole vigagi, aga natuke nagu visalt edenes; pärast teise lugemist tundus, et peab soovitama hakkama. Liine ja tegelasi on küll sama palju ja kiiret tegutsemist samuti, aga see töötab palju paremini kui esimeses raamatus.

ffordethursdaynextfirstfourSelles osas on ka võrratu raamatukogu kirjeldus – raamatukoguhoidjatele ju meeldib lugeda raamatukogudest. Jurisfiktsiooni raamatukogus on kõik raamatud, mis eales kirjutatud ja veel kirjutama hakatakse, 200 miili igas suunas, 26 korrust maa peal ja 26 maa all, raamatukoguhoidjaks endine Cheshire’i kass – endine sellepärast, et krahvkondade piiride muutmise tõttu on ta nüüd Warringtoni Tervikomavalitsuse Kass. Kogus asub kadunud süžeede kaev ja … Las midagi jääb ka avastamiseks.

Nexti raamatuid on praeguseks ilmunud seitse, kui lugejate huvi jätkub, võib loota, et ka tõlgitakse edasi.

“Eyre’i juhtum” on Jasper Fforde’i  esimene teos, ilmus aastal 2001, edasi tuli kolme aastaga kolm raamatut Thursday Nextist, vahelduseks kaks raamatut sarjast “Nursery Crime Division”, mis uurisid kuritegusid laste salmides ja Humpty Dumpty surma, ning edasi veel Nexti lugusid ja uus sari lohetapjatest. Enne kirjutama hakkamist oli Fforde tegev filmimaailmas, tema töö oli hoida teravana pilti, mida kaamera parajasti võttis (focus puller), seda peetakse üheks keerukamaks tööks võtteplatsil. Ega asjade fookuses hoidmise oskus kirjutamiselgi mööda külgi maha jookse!

jasperffordeIgal aastal peetakse Nexti kodulinnas Swindonis Fforde Ffiesta nimelist üritust, kuhu kogunevad inimesed kogu maailmast, et osaleda “Richard III” interaktiivses etenduses, “Hamleti” kiirlugemises või “Nimeta puuvili” võistluses. Kui tahate ka osa võtta, siis Nexti raamatute lugemine suurendab võiduvõimalusi oluliselt! Shakespeare’i teosed on eeldatavasti ju juba loetud.

Kaja Kleimann

Janar Ala rituaalid ja tseremooniad

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (tiitellehel “Ekraanitseremooniad”,
Jumalikud Ilmutused, 2014
)

alaekraanirituaalidIlmalikud postitused Facebookis said jumalikuks raamatuks. Enne lugemist mõtlesin samuti, kas Janar Ala on nüüd luuletaja? Kuid ei, sarja “Jumalikud ilmutused” 57. raamat sisaldab endas hoopis postitusi. Täpsemalt Facebooki postitusi, mis on nüüd paberil ja kaantevahel ning neist on seal saanud miniatuurid, miks mitte ka anekdoodid.

Neid 115 lehekülge soovitan ennekõike muidugi neile, kel on Facebookis konto ja eriti soovituslik on see neile, kes mõtlevad igal nädalal uuesti, et peaks õige enda konto ära kustutama.

Peeter Helme: “Pigem on siin tegu päevikulike katketega, mis on isiklikud, kuid samas distantseeritult iroonilised, sest autor püüab teha kübaratrikki ja heita kõrvalpilku iseendale. Humoorikas efekt tekibki sellest, et Janar Ala jääb ühiskonna ja maailma ning enda sisekosmose vahelisele eikellegimaale – kõrvalpilk on tal varuks nii teiste kui enda tarbeks. Ja see on päris meisterlik saavutus.”

Kojutulek

Kirjutasin väikese luuletuselaadse asja, mille jõuab jõuludeks pähe õppida.
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus üks Oscar Wilde tsitaat, mis võis olla umbes midagi sellist, et toolil on parem istuda kui muru peal – Wildel oli see ainult pisut peenemas sõnastuses
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et väärtused
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et nüüd hakatakse jälle mööda Eestit ringi sõitma ja mõnusast loomulikust elust jutte vestma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus uuesti, et pean kella pandimajast ära tooma
Seoses Jaan Tätte kojutulekuga meenus, et Paul Mc. Cartney rahaahnel eksnaisel on puujalg

Peeter Helme arvustuse leiad ERRi kultuurilehelt. Maia Tammjärv kirjutas raamatust ja selle võimalikust žanrimäärangust Müürilehes. “Ekraanirituaalid” kuulus ka 2014. a Betti Alveri kirjandusauhinna nominantide hulka.

Marie Saarkoppel

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.

Hando Runnel 2008: luuleraamat, proosaraamat, bibliograafia

handorunnelkokku

Luuletaja, esseist ja kirjastaja Hando Runnel avaldas 2008. a. kaks raamatut: luulekogu “Armukahi”, mis pälvis lisaks tunnustavatele arvustustele ka Rukkiräägu kultuuriauhinna, ning kirjaniku elutööd kokkuvõtva teose “Väravahingede kriiksumist kuulnud ehk Mõisteline sõnastik autori elu- ja loominguloo juurde”. Laiahaardeline märksõnastik kajastab tõsi-, nukra- ja rõõmsameelselt Runneli mõtteruumistikku, ajastut ja ligimesi. Mõlema raamatu väljaandja, kirjastus Ilmamaa kuulub samuti Runneli loomingu hulka, nagu ka mastaapseim Eesti esseistikasari “Eesti mõttelugu”. Hando Runneli loomest annab ammendava ülevaate Sirje Tammoja koostatud “Hando Runnel. Bibliograafia 1963-2008”.

Tiina Tarik

Luc Bossi ja Isabelle Polin “Leitud”

See on üks põnevamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.

Ilmselt ei saa seda nimetada kriminaalromaaniks, sest lugejal ei ole antud teadmiste põhjal võimalik lahenduseni jõuda, teda eksitatakse lakkamatult – iga kord, kui tundub, et nüüd lõpuks on asi selge, tuuakse sündmuste käiku pööre. Võibolla on õigem öelda psühholoogiline põnevik.

leitudKeda usaldada?

Kas iseennast saab usaldada?

Kas oma mälu saab usaldada?

Mis tähendus on unenägudel?

Millegipärast kipub pähe lause “Alateadvus on alatasa purjus”. On labürinte ja keeruliste tähendusseostega nimesid (mis meile küll ilusti ära seletatakse).

Ma väga loodan, et tänapäeva teadus siiski ei võimalda veel kustutada õigeid ja sisestada võltsmälestusi nii vabalt kui selles raamatus.

25-aastane üliõpilane Clara on leidnud oma konspektide vahelt kirja “Ma leidsin sind” ja näitab seda oma elukaaslasele kui nalja, mispeale viimane väga kohkub. Tuleb välja, et Clara pole mitte üksnes neuroloogist François’ kallim, vaid ka patsient traumajärgsete mäluhäirete grupist. Kunagi Clara isa tapnud ja teda ennast neli aastat vangistuses hoidnud mees paistab olevat ta uuesti leidnud; tema tabamiseks tuleb Clara mälestused taastada. Kas see, mida ta mäletab, on aga tõsi? Politsei ei suutnud leida mingeid jälgi tema vangistajast, kas polnud ta äkki vangis hoopis oma meeltes? Võibolla viis äge tüli isaga fataalsete tagajärgedeni?

Igasugune pikem sisuseletus oleks kurjast.

Soovituseks – ärge alustage lugemist liiga hilja õhtul, sest käest panna on raamatut raske.
Püüdsin midagi rohkemat teada saada autorite kohta, kelle esimene koos kirjutatud romaan see on. Luc Bossi on kirjanik, stsenarist (ka hiljuti filmiblogis minu tutvustatud “Päevade vahu” oma) ja filmiprodutsent. Isabelle Polin töötas enne kirjutama hakkamist farmaatsialaboris, 2006. a ilmus talt raamat “Pourquoi ce soir-là ?” ja 2009. a “Meurtre millésimé”.

Paar arvustust: Dan Burcea “À la recherche de la mémoire perdue : “Trouvée”, un thriller de Luc Bossi et Isabelle Polin”, Claude le Nocher “Luc Bossi – Isabelle Polin : Trouvée (Éd. Fayard Noir, 2014)”.

Kaja Kleimann

 

Mari Kalkun „Vihmakõnõ”

2010. aastal ilmus rahvamuusika ja autorilaulu austajate jaoks juba ammu tuntud Mari Kalkuni teine heliplaat „Vihmakõnõ”.

kalkunvinmakonoTartlase Mari Kalkuni juured on ema kaudu Kihnu saarel, isa poolt aga Võrumaa kuppelmaastike vahel. Oma päritolu tundmine on Marile oluline. Nagu 2007. aasta esikalbum “Üü tulõk”, mis leidis kiiresti palju kuulajaid ning ka ulatuslikku vastukaja ajakirjanduses, on ka „Vihmakõnõ” isiklik ja juurtest lähtuv, ent sellega astub Mari Kalkun sammu edasi eksperimentaalsuse ning kõlamaastike avardamise poole. Meloodiad on liikunud lähemale minimalistlikule regilaulule.

Laulude sõnad pärinevad eesti, võru ja setu luuletajatelt nii kaasajast kui ka eelmisest sajandist, paljud on pühendatud lähedastele sõpradele või perekonnale. Mari Kalkuni helimaailm pakub isiklikku ja intiimset, soojades toonides muusikat, mis kõnetab kuulajat ausalt ja otsekoheselt.

Rahvamuusika ja autorilaul ühendatakse ühtselt mõjuvaks kunstiliseks tervikuks. Instrumentidena on kasutatud kandleid, klaverit, kitarri, akordioni, kontrabassi, viiulit, isoleertoru ja meloodikat.

Katke Mari Kalkuni esinemisest Kanuti Gildis 3. veebruaril 2011. a.

Kaja Kleimann