Mirjam Peil & Toomas Zupping “Toast tuppa”

Ehk on isegi pisut üllatav siin lugemiselamustes kirjutada ja soovitada mitte-ilukirjanduslikku teost. Kuid on seda varemgi tehtud, kui teema inspireerib ja raamat tundub soovitamist väärt olevat.

Seda raamatut avades ja lugema hakates valdas mind tunne, et astun sisse väga hästi eksponeeritud näitusele kusagil disainimuuseumis, ning see tunne jätkus kuni viimase leheni. Tutvusin isegi mahuka nimeregistri ja viidatud kirjanduse loeteluga, sest raamatu tekstis olid nii tsitaadid kui tsiteeritud isikud alati õigel kohal kirjas. Arvan, et seda viimast tegin mitte nn. kutseomasest professionaalsest kretinismist, vaid siirast inimlikust huvist.

Raamat on Eesti linnakodu lugu, mille algus on tähistatud üle-eelmise sajandivahetusega ja lõpp traagilise katkestuse toonud 1940. aastaga. Läbi kodude peegeldub Eesti ajalugu. Saatesõna ütleb: 

toast-tuppa-eesti-linnakodu-lugu“See on austusavaldus neile edasipüüdlikele inimestele, kes tegid oma tööd ja nägid vaeva, et luua endale turvalised kodud ja soetada ilus mööbel. Just neid, edasipüüdlikke ja teistest edukamaid tabas kõige rängemini nõukogude terror – vangistamine, küüditamine, omandi võõrandamine, kodudest väljaajamine.  Sõjapurustustes hävisid paljud ilusad armastusega loodud kodud, hulk inimesi jättis need uute repressioonide kartuses maha ja põgenes üle vee. Pagenute, vangistatute ja küüditatute suured korterid tükeldati kommunaalkorteriteks, sinna tulid uued asukad, omanikke vahetas ka mööbel.  Vaatamata eesti linnakultuuri noorusele ja heitlikule ajaloole on endiste aegade ilusat mööblit säilinud üllatavalt palju: enamik selle raamatu illustratsioone on pildistatud tänapäeva kodudes, väiksem osa muuseumides. Mõned on endisaegse mööbli pärinud vanematelt ja vanavanematelt ning seda hoolega hoidnud, teised on seda kavakindlalt otsinud ja leidnud antikvariaatidest. Ka nemad on kaudses mõttes pärijad – meie linnakultuuri hindajad ja hoidjad.“

Kogu materjal on paigutatud peatükkidena nagu loogiline ringkäik toast tuppa, alates esikust ja lõpetades tagaaeda avaneva verandaga. Pildimaterjal on äärmiselt rikkalik, eraldi fotod näitavad tähelepanuväärsemaid detaile lähivõtetena, nii et tekib muuseumivitriini kohale kummardumise tunne. Juuresolev jutt on minimalistlikkusele vaatamata äärmiselt informatiivne ja huvitav andes ülevaate käsitletud ajastutest ja stiilidest – kõik on tasakaalus, kõike on parajas annuses.

Raamatu lõpuosas on põnev peatükk, mis sisaldab muljeid selliste tuntud eesti kultuuri-, poliitika- ja majandustegelaste nagu Karl Menningu, Tuglaste, Vares-Barbaruse, Hellatite (meenutab kirjanik Henn-Kaarel Hellat), Luikede (meenutab Hans Luik) jt. kodudest.

Autor Mirjam Peil on Eesti kunstiteadlane ja –kriitik, raamatu väljaandja ja kaasautor Toomas Zupping on esinenud episoodilistes osades mõnes eesti filmis ja teleseriaalis ning kuulub Reformierakonna liikmeskonda.

Ülli Tõnissoo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: