Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused” (Tänapäev, 2013)

Juhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu. Isa Nafanail oli kõhnuke vanaätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innnukuses peaaegu ei söönud ega maganudki, õlal kandis ta enamasti linast kotti, mis võis peita nii mõne eidekese annetatud kuivikud kui ka miljon rubla. Vanakese käsutada olid kloostri finantsid, korraldada remondid ja vaeste abistamine, just tema tegi ekskursioone ka kõige tähtsamatele külalistele. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400 leheküljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud!

Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani. See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (s. 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ja Sretenski kloostri asemik. Tal on mitmeid teisigi ameteid ning ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Koos temaga alustas elu kloostris veel neli noort meest (kunstnik, matemaatik jne), kelle jaoks oleks teed lahti olnud ka ilmalikus maailmas. Autor kinnitab, et ennekõike köitsid teda kloostris inimesed ja neist ta raamatus põhiliselt kõnelebki. Natuke muidugi ka imepärastest juhtumistest, mis seotud palvete, vanade munkade ettenägemisvõimega, Jumala ettehooldusega.

Pikad peatükid pühendab autor oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad. Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel suurepäraselt hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab lugeja päris palju teada kloostri ajaloost ja loomulikult on see lahutamatult seotud ka Eestiga. Petseri klooster on ainus järjepidevalt tegutsenud klooster Venemaal ja kinnipanemisest päästis kloostri ennekõike asjaolu, et kuni 1940. aastani asus ta Eesti territooriumil, aga muidugi ka hilisemate eestseisjate jäärapäisus ning kavalus.

Ja lõpuks saab lugeja teada, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri, neljas oli harrastanud karateed ja kui vaja tegi Pihkva tänavail pilkajaile tuule alla nagu nalja. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

Linda Jahilo

Tihhoni pilt on pärit siit.