Thomas Glavinic “Öötöö”

Varraku kirjastuse sarjas “Moodne aeg” ilmunud  austria noorema põlvkonna autori romaan “Öötöö” oli  raamatukogu kirjanduskohvikus 23.veebruaril 2012 arutelu all. Külaliseks oli raamatu tõlkija Terje Loogus, kes rääkis huvitavaid seiku probleemidest tõlkimise protsessis ning konsulteerimisest autoriga.

Raamatu teemaks on  – mis juhtuks kui ühel hommikul ärgates avastate, et olete ainus elusolend mitte ainult oma linnas, vaid ilmselt tervel maakeral. Just sellises situatsioonis ongi raamatu peategelane Jonas. Inimene on teatavasti sotsiaalne olend ja pealesunnitud üksindus mõjub psüühikale väga rängalt. Analoogilist teemat on käsitletud  varem teinegi austria kirjanik, Marlen Haushofer raamatus “Üksinda maailmas” (orig. pealkiri “Die Wand”), kuid lähenemine teemale ja lõpplahendus on erinevad.

Raamat avaldas mulle tõsiselt muljet, kiskudes kohati üpriski õõvastavaks.
Autori stiil on lakooniliste sõnadega kirjeldav ja ometi krutib just tavatoimingute järjestikune täpne kirjeldus üles kasvava pinge. Tekib atmosfäär nagu Hitchcocki filmides – midagi õudset justkui ei juhtugi, kuid õõvastav pinge kasvab. Kui tahta  klassifitseerida, siis võiks romaani pidada  psüholoogiliseks õudusjutuks. Jonase mälestused ja nägemused või unenäod (?) segunevad kohutavaks müsteeriumiks. Lugejale jääb lõplikult selgitamata, kas see, mida Jonas näeb videosalvestustel, on tõeliselt toimuv või tema hirmunud aju sünnitis. Samas on teos filosoofiliselt arutlev eksistentsi, oleviku ja mineviku seoste üle.

“Ta oli vangis kahe maailma vahel, kus nägi und ja kõndis, nägi und ja vaatas, nägi und ja tegutses. Ta tajus helisid ja pilte. Ta tundis mere lõhna. Ta luges sõnu, mis järgmisel hetkel muutusid mälestusteriismeteks, unenägudeks, isegi viisijuppideks, mida talle kõrva lauldi. Mõned jäid kauemaks meelde, nendega pidi võitlema, need võisid ahastusse ajada.”

Teksti näiteks veel katkend, mis räägib raamatu ajatusest ja sobib seega eriti hästi kirjandusveebi blogisse:

“Ta nägi raamatut enda ees, see tuli lähemale. Tungis tema sisse. Ta võttis selle vastu. Raamat. Seda kirjutati, seda trükiti. See viidi raamatupoodi. Asetati riiulisse. Seda võeti aeg-ajalt välja ja silmitseti. Pärast mõnenädalast seismist teiste raamatute vahel… müüdi see ära. Ostja viis selle koju. Luges ja asetas riiulisse. Ja siis seisis see seal. Võib-olla loeti seda aastate pärast veel teine ja kolmaski kord. Ent see seisis riiulisd. Viis aastat, kümme aastat, kaksteist, viisteist. Siis kingiti see ära või müüdi maha. Raamat sattus teise peremehe kätte. Seda loeti korra ja asetati jälle riiulisse. Seal seisis see päeval, kui oli valge, ja õhtul, kui tuled kustusid, ja öösel pimeduses. Ja kui saabus järgmine päev, seisis see ikka veel riiulis. Viis aastat. Kolmkümmend aastat. Ja siis müüdi see jälle maha. Või kingiti ära. Nii see oli. Raamat. Elu riiulis, elu enda sees peitmas”

Thomas Glavinici on võrreldud kaasaegsete saksa keeles kirjutavate tuntud autoritega Daniel Kehlmanni  ja Kathrin Rögglaga.

Glavinic on kirjutanud ka auhinnatud kriminaalromaane, mis pole veel eesti keelde tõlgitud. Raamatu “Der Kameramörder” põhjal on tehtud ka film,  mille puhul antud saksakeelset intervjuud autoriga on võimalus vaadata YouTubes. Üht-teist veel tõlkimata saksakeelset teost on võimalik raamatukogust laenata. Thomas Glavinic on selle aasta Tallinna kirjandusfestivali HEADREAD külaline ja esineb 2. juunil Kirjanike Liidu Musta laega saalis.

Arvamusi raamatust on kirjutanud Märt Roosna Õhtulehe blogis, Sakala reporter Margus Haav , Valner Valme Postimehes, Jan Kaus Eesti Ekspressis ning inglisekeelsestes blogides This Space,  Philip Oltermann LRB-s. Lisainfot autori kohta leiab tema kodulehelt.

Ülli Tõnissoo