Eesti kirjandusdebütantidelt viimasel ajal ilmunud raamatute seas sattus mu lugemislauale ka see romaan.
Üldiselt krimid mu huviorbiidis pole – raamatu kaanetutvustus viitas, et tegemist on nimetatud žanris teosega. Kuid uudishimu meie kirjanduspõllu uustulnuka vastu oli suurem kui vastumeelsus žanri suhtes…
Minu arvamus loetust on järgmine: autor püüdis võimalikult laiale sihtgrupile menukit kirjutada. Selleks keetis ta kokku kompoti, mis sisaldab süžeekäike krimiklassikast à la Agathe Christie, põimuvaid armastuse keerdkäike à la Barbara Cartland ja erootiseeritud seksistseenide kirjeldusi à la meesteajakirjade, nagu nt. FHM, lugejanurga tekstid. Inspiratsiooniks ja eeskujuks võisid ehk olla suure publikumenuga Mihkel Raua “Sinine on sinu taevas” ning Jackie Collinsi lood. Kahjuks ei küündi raamatu kirjanduslik tase eelnimetatuteni ja seepärast oli üsna tüütu selle ülikülluslikult konstrueeritud krimi- ja suhteliinide kummivenitamist jälgida ning maitsevääratused armustseenide kirjeldamisel tekitasid ka mõningast piinlikkust.
Tegelaste hulgas olid siiski mõned õnnestunud karakterid nagu vanaema ja südikas punkariplika Päivi – hästi ilmekalt iseloomustas neid just nende keelekasutus; minu jaoks ebaveenvaks ja infantiilselt hõredaks jäid pervertidest nais- ja meeskurjategija, ilu-eedist esimene armastaja oli liig magus, nagu sentimentaalsetest naistekatest või latiino-seebikatest välja lõigatud, ning peakangelanna pisut ilmetu kuju.
Keeletoimetajat ei ole mainitud, sestap ka mõned “näpuvead” tekstis vilksasid, kuid loetu mõtet see ei ähmastanud.
Põnevusromaanide nautijad võiks parema puudumisel selle raamatu kätte võtta küll, sobiks näiteks rannahooajal päevitamisel lugeda. Noored võiks ka üheks sihtgrupiks olla, kuna jutt keerleb suures osas hilisteismeliste probleemide ümber.
Ülli Tõnissoo
Lugemissoovituse blog 