Sisu: Oh ma vaene tupsununnu, mitte keegi ei ole mulle õpetanud, kuidas põldu künda, reht peksta, lehma lüpsta, villa kraasida, käpikuid kududa või savipotte teha. Seepärast pean mina kodust jalga laskma ja skvotteriks hakkama. Ja mitte kuhugi Võrumaa mahajätud tallu, kus lähim pood on kümnekonna kilomeetri kaugusel, vaid ikka Tallinna linna ja trammipeatuse lähedale. Ka ei ole mõtet enne potipõllumajandust ega vanast kampsunist uue kudumist proovida, veel vähem katsetada, kuidas on suvi otsa peedipõllul rügada, et talvine suhkruvaru olemas oleks, parem on kogu vajaminev kraam poest pihta panna ja olla kohutavalt nördinud, et mitte keegi ei mõista, et ma teen seda õilsatel eesmärkidel – tarbimisühiskonnale tuleb teha lõpp. Mis te vaatate mind imelikult – ma olen ju nii ideeline ja tubli ja tark ja öko, et lausa heldimuspisar tuleb palgeile.
Kirjaoskus: Harju keskmine. Kursiivis sõnu oli küll tüütult palju.
Pretensioonid: Määratud. Lugemise ajal ilmus minu vaimusilma kujutlus, kuidas mind autori ideaalmaailmas maha lastakse, sest mul on kapis üks kingapaar rohkem, kui just hädapärast tarvis oleks.
Ideaalid: Tore on, aga mingeid reaalseid lahendusi (soovitavalt selliseid, millega ei kaasneks inimkonna harvendamist) ideede elluviimiseks võiks ju ka välja pakkuda.
Narkoteema: on. (Sõnapaar on pühendatud poisile, kes küsis narkoteemalisi raamatuid, et ta tahaks saada mingit aimu, mis see on, omal nahal katsetamata.)
Tiina Sulg
Lugemissoovituse blog 
Posted by Linda-Mari Väli on 3 aprill 2011 at 19:44
Kommentaar kustutatud autori palvel.
Posted by klm on 3 aprill 2011 at 23:27
whoa.
Posted by Tsiil on 5 aprill 2011 at 16:32
Mina autori asemel seda nii valusalt hinge ei võtaks. Minu meelest on see väga tervendav nähtus, et emotsioonid ning tagasiside võivad nii erinevad olla. Tunded on õnneks enamat kui ealised iseärasused või maailmavaade :)
Lohutuseks nii palju, et küllap on positiivset tagasisidet ka. Lugejal on õigus valida ja oma valikut ka jagada. Mulle see disskussiooni algus siin blogis meeldib. Tänud!
Posted by Krõõt Kaljusto-Munck on 6 aprill 2011 at 08:34
Siinsamas kirjandusveebis on Blogistaja blogis sama raamatut arvustatud teises võtmes: http://blogistaja.wordpress.com/2011/04/04/linda-mari-vali-eikeegi-eikunagi-eikusagil/#comments
Mõlemad arvustajad on minu silmis autoriteedid ja see, et nad seda raamatut nii erinevalt näevad, ongi huvitav.
Posted by sulepuru on 6 aprill 2011 at 12:23
Vastuseks autorile:
> postitan uuesti, millegipärast mu eelmine postitus kadus siit
Masin on mõnikord isemõtteline ja luges vist jutu liiga pikaks.
Kuna autor tundis, et talle on liiga tehtud, siis pisut selgitust:
> Mina-tegelase jutustamislaad – selline äge, kompromissitu
> ja ülitundlik – viitab ju tegelikult peategelaste noorusele
Jutustamislaad jutustamislaadiks, selle kallal ma tegelikult ei nori.
Aga millegi kallal ma ju norin. No näiteks:
1. Kõigepealt ajasid mind marru just esimestel lehekülgedel kirjeldatud põhjendused: keegi ei ole mind õpetanud. Mine raamatukokku, võta raamat, otsi netist, loe ja õpi, katseta võimaluste piires, räägi inimestega. Aga palju mõnusam on nurka maha istuda ja vinguda.
2. Kuskil keskpaigas tundsin ma kaasa loomakaitsjatele, sest raamatu põhjal jääb mulje, et tegemist on kamba ajudeta narkomaanidega. Ma arvan, et see ei olnud autoril eesmärgiks, aga minu jaoks kukkus see niimoodi välja. Et kui söögi jaoks raha ei olnud, siis kanepi jaoks ikka oli. Ja nii muuseas kaitseme loomi kah.
3. Käitumine kassiga. Et kõigepealt näljutame ja kui kass kaduma läheb, siis mõte kassi otsima minna tuleb pähe alles kahe päeva pärast. Kui see peab illustreerima tegelaste õrnahingelisust ja loomaarmastust, siis olen mina Miki-Hiir.
4. Kui oli teada, et seda pinda kauaks kasutusel ei ole, siis mis mõte oli kartulite mahapanekul. Puhas seemne raiskamine. Nii palju võiks isegi linnalaps aru saada, et kui asjad hapuks lähevad, siis kartulipõldu kaasa võtta ei saa.
5. Lugejana jäi mul kripeldama, et mis siis sai vanaemast ja maasikapeenrast.
6. Miks maaleminek üleüldse arutlusele ei tulnud?
7. Ühe võimaliku vastusena eelmisele küsimusele – maal pole nii palju poode, kuhu vargile minna. Ja kui vargusega tahetakse mässata korporatsioonide vastu, siis tulemus on “hindade korrigeerimine”, mis tähendab, et sama jama eest küsitakse edaspidi kõrgemat hinda ja ei mingeid kahjusid korporatsioonidele.
8. Seinte sodimine. Mis värvidega seda tehti? Spreiga? Või segati mingid savivärvid kokku? Ja kas sellele mõeldi, millise keemiaga need seinad pärast puhtaks nühitakse? Et need väikesed keskkonnakahjustused on suurema eesmärgi nimel lubatud?
9. Kui minategelane kurdab, kuidas keegi neist ei hooli, siis ega nad ise ju ka erilist hoolimist üles ei näita. Võib-olla Maria hoolib Agnesest ja Agnes kasssist, aga midagi rohkemat ma küll välja ei lugenud. Ei mingeid mõtteid, et äkki vanemad muretsevad ja ma ei tahaks, et nad muretsevad.
10. Et kui noor inimene on ära õppinud sõnad “tarbimisühiskond” ja “keskkonnakaitse”, siis see õigustab kõiki lollusi?
Aitab vast kah. Kokkuvõttes oli minu jaoks just vastuolu ideede ja tegude vahel see, mis emotsioonid lakke lõi ja näpud klaviatuurile ajas.
Et tasa ja targu ei ole noorele inimesele mitte eriti omane käitumine, sellest ma saan aru, aga no mingidki mõtted peale taimetoitluse ja vandaalitsemise võiks ju pähe tulla.
Kui mul oleks sellised ideaalid ja sellised pretensioonid nagu peategelasel, siis oleks mul juba valmis viisaastakuplaan:
1. aasta – bioloogia ja ökoloogia (et saada aru, kuidas loodus toimib)
2. aasta – sotsioloogia, psühholoogia ja kommunikatsioon (et saada aru, kuidas inimene toimib)
3. aasta – majandus (et saada aru, kuidas raha toimib)
4. aasta – vabatahtlikuna Aafrikas (silmaringi laiendamiseks)
5. aasta – spetsialiseerumine (põllumajandus või energeetika või midagi muud). Sinna nahka lähevad ka järgmised viis aastat.
Aga siis ma tulen, teadmiste ja oskuste raskekahurväega, puhtama looduse nimel!
>Kahju, kui armas lugeja tundis, et “Eikeegi
>eikunagi eikusagil” kangelased võiksid tahta
>teda maha lasta
Oh, ega ma minategelast nii väga ei kardagi, aga sõber Fredis ma nii kindel poleks. Aga et lõbusamal toonil lõpetada, siis kui mul järgmine kord Tallinnasse asja peaks olema, eks ma otsi kapipõhjast vanad nahkpüksid välja, sest Terry Pratchettit vabalt tsiteerides, isegi kõige paadunumal loomakaitsjal on nii palju enesealalhoiuinstinkti, et mitte hakata õiendama üleni musta nahka riietatud inimestega :)
Tiina Sulg
Posted by Linda-Mari Väli on 7 aprill 2011 at 19:24
Kommentaar kustutatud autori palvel.
Posted by sulepuru on 8 aprill 2011 at 14:01
Vastuseks autorile:
>ehh, milleks nii palju küsimusi ja pinnimist?
Ikka selleks, et järgmine raamat oleks läbimõeldum:)
Ja õppetunniks, et paraku autor ei saa end kaitsta selle eest, et keegi tema loomingut täitsa mööda loeb.
Ja meelde tuletamaks, et autoril on vastutus nii oma lugeja ees kui kirjapandud sõna ees.
Ja lõppeks, kui autor oli juba valmis end kaitsma, siis vastused konkreetsetele küsimustele oleks oodatud küll:)
>need noored ei ole ju ometigi kohtupingis!
Aga selle raamatu põhjal annaks teha päris hea kirjandusliku kohtu (oli kunagi selline kirjandusürituse vorm moes), sest poolt ja vastu vaidlemiseks on ainest küllaga.
>asi pole ju selles, et m i d a need noored seal raamatus
>tegid või k e l l e g a või k u s –
Aga minu jaoks oli, väga oluline. Sest selle tõttu jäi mulje, et noored on täpselt sama silmakirjalikud nagu ühiskond, mida nad kritiseerivad.
>asi on ju hoopis s e l l e s, et m i k s nad midagi tegid!
No need miksid oleks võinud olla pisut paremini põhjendatud, sest üldjoontes saan ma ju aru, aga …
>parem oleks siis planeedi hävitamisega lihtsalt kaasa joosta?
Ma ei ole siin mingi keskkonnakaitse spetsialist, aga kaltsukate propageerimine, kilekottidest loobumine, prügi sorteerimine, vabatahtlik töö looduskaitsealal või loomade varjupaigas, jalgsi või jalgrattaga liiklemine, taimetoidu retseptide jagamine, vanadest riietest uute õmblemine, vanaema maasikamaaga taastutvuse tegemine või aknalaual rohelise kasvatamine jne jne võiks ju seni mingit tegevust pakkuda kuni paremad ideed pähe tulevad. Loetagu Epp Petrone “Roheliseks kasvamist” ja kindlasti on mingeid foorumeid ja blogisid ( http://blog.tr.ee/pages/keskkond-ja-sotsiaal/channel.jhtml on mingi nimekiri sedasorti bogidest), mis oskavad paremat nõu anda.
Ja et autori kallal mitte ainult viriseda, siis tunnustan, et teemavalik raamatu aineseks oli küllalt uus ja huvitav. Ja ma ei arva, et see peaks autori viimaseks raamatuks jääma. Tööd ja vaeva, harjutamist ja kirjutamist!
Tiina Sulg,
endalegi ootamatult padupragmaatiku rollis
Posted by Linda-Mari Väli on 9 aprill 2011 at 13:02
Kommentaar kustutatud autori palvel.
Posted by klm on 9 aprill 2011 at 23:02
“ja loomulikult pidid nad alguses poest varastama” Sellise demagoogia peale tekib küll kohe küsimus, et kuidas küll inimkond oma minevikus hakkama sai… need tühised 99% oma eksistentsist, mil poode maailmas ei olnud… Kui ma ise sellises olukorras oleks, siis pigem näiteks püüaks naaberskvotiga kokku leppida, et nad annavad alguses oma varudest ja pärast saavad osa meie porgandisaagist vms.. ah ei… see ei ole ju võimalik, sest see on MAJANDAMINE, mis on see peamine kurja juur. Varastamine on kah muide majanduslik tegevus… vaata et hullemgi veel, kui kapitalism.
Posted by Linda-Mari Väli on 10 aprill 2011 at 12:06
Kommentaar kustutatud autori palvel.
Posted by Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil” « I finally found a jungle I like on 27 aprill 2011 at 10:29
[…] lugemissoovituse blogi, kus kommentaarides autor on sõna võtnud. Sealt jäi mulle meeldi mõte stiilis “nad pidiki […]
Posted by holden caulfield tyler durden harry potter karlsson katuselt on 25 juuli 2011 at 01:50
kuulge aga, kas te selle peale ei ole mõelnud, et äkki need noored varastasid ja suitsetasid ja olid muidu pahad sellepärast, et neile MEELDIS SEE ja nad teadsid, et see elu siin ilmas ei kesta igavesti, noorus ammugi mitte, seega on kuidas on, kui sul on võimalik teha midagi, mis sulle meeldib, siis sa seda ka tegema peaks, eks ole.
ise olen 17 ja suitsetan, sest mulle meeldib. no kohe tõesti meeldib. ja kirjutada meeldib mulle ka, eriti magamata, pohmas pea ja suitsuste kopsudega, sest siis on mu looming oma võimalikus tipus. praegu on mu kopsud puhtamad kui põllulill ja peagi selge kui seebivesi (ühe korraliku seebi vesi on ikka korralikult selge), sestap ei õhku mu sõnadest suitsuvinedki, et mu looming võiks üldse arvestatav olla. aga mind ei koti. pohhui. elus on nii palju asju, millest ei tohiks end häirida lasta, sest elu on ju nii, nii lühike…
Posted by K. on 23 september 2011 at 11:15
Lugesin ka raamatu läbi.
Minu jaoks on märksõnad: eluvõõras, kole, naiivselt idealistlik, vastutustundetu.
Ometi peaksin oskama kirjeldatuga suhestuda, kuna olin vaid 15-aastane, kui pidin iseseisvalt elama hakkama ning suutma end ilma kellegi abita ära elatada. Põhjuseks kodune vägivald, perioodiks 90ndate algus.
Jah, ma suutsin (heade inimeste abiga) leida eluaseme, mis oli küll veidi vähem primitiivne, kui neil noortel, ent siiski – ahiküte ja pliit, kraanist külm vesi. Kass, kelle eest hoolitseda.
Kui inimesel on valik, mida sellises olukorras teha, sõltub see tema väärtushinnangutest. Ka mina olin tihti näljas. Ka mina pidin tegema rasket tööd – puid lõhkuma, lund rookima, käsitsi pesu pesema. Et oma ja kassi toidu, elektri ja bussipileti eest maksta, oli vaja raha. Pluss ennenägematud kulutused: näiteks loomaarsti tasu, kui sul on olend, kelle eest hoolitseda. Muidugi, oleks ju võinud varastada. Selle asemel suutsin ma leida töökoha, mis napilt-napilt, kuid siiski hinge sees hoidis. Ma ei osanud üldse süüa teha. No eks siis tuli õppida, ja näljastel nädalatel lohutada end kokaraamatu lugemisega. Mida veel? Ah jaa, bussipiletit oli vaja kooliskäimiseks. Tööle läksin pärast koolipäeva lõppu. Pärast tööpäeva lõppu läksin koju ahju kütma. Ja nii paar aastat. Tõesti, kingataldades olid augud ja riideid ostsin haruharva kaltsukatest. Oli paar sõpra, kes end regulaarselt kanepist pilve tõmbasid… Ma ei proovinud kordagi, sest ma teadsin, et ma ei saa olla nõrk ning reaalsusest põgeneda, sest siis kukub kõik kokku. Aga vabadus oli seda väärt. Ainult ma teadsin alati ja kindlalt, et vabadusega käib kaasas vastutus, sest keegi teine ei saa vastutada sinu tegude eest.
Eks ilmselt on suur vahe, kas selliseid asju tehakse väljapääsmatust vajadusest või maailmaparandamise soovist, ent siiski: minu arvates ei saa maailma parandada ühiskonna saboteerimise kaudu. Ja autori lähenemisnurk tundub mulle sama naiivne, kui Lääne-Euroopa ärahellitatud päris-skvotteritel, kes mugavast lapsepõlvekodust põgenevad vanemate “ahistamise” eest. Sest tegelikult on päev läbi kanepit tõmmates end parema inimesena tunda oluliselt lihtsam siis, kui kedagi kõrval kritiseerimas ei ole. Sest need inimesed võivad küsida ebamugavaid küsimusi, mis nende minapilti suure mõra võib lüüa…
Posted by K. on 23 september 2011 at 11:19
Muuseas, hea kirjanik, kui sa veel meie arvamisi loed, sinu viimasest kommentaarist:
“…ma usun, et sa oled kindlasti juba mõnele mahajäetud majale “silma heitnud” ja plaanid hakata iseseisvalt, see tähendab süsteemist sõltumatult elama! mul on sinu üle hea meel!”
– kas sa oled mõelnud, kust need mahajäetud majad tulevad? Need prügikasti kõrval lebavad mööblitükid ja toit poes? Need on ikka sellesama süsteemi produkt, eksju. Selline poolik protestimarss lihtsalt ei veena, tee mis tahad. Eriti sel juhul, kui see kõik toimub teiste inimeste õigusi rikkudes.
Posted by viimasele on 1 oktoober 2011 at 18:09
Kommentaar kustutatud autori palvel.
Posted by Koššer-kirjandus * « Lugemissoovituse blog on 27 veebruar 2012 at 17:00
[…] Jaanika Palm (Eesti Lastekirjanduse keskus) – Heli Illipe-Sootak “Kiisu reisib” Tuuli Klaas (Kadrioru raamatukogu juhataja, Tallinna Keskraamatukogu) – Ilmar Tomusk “Volli vanad vigurid” Ülle Kütsen (Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja, Tallinna Keskraamatukogu) – Wimberg “Rokenroll. Luuletused tarkadele lastele” Tuuli Klaas (Kadrioru raamatukogu juhataja, Tallinna Keskraamatukogu) – Markus Saksatamm “Tont ja mannapuder” Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu) – Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil” Triinu Univer (Tartu Linnaraamatukogu) – Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil” Tiina Sulg (Tartu Linnaraamatukogu) – Linda-Mari Väli “Eikeegi eikunagi eikusagil” […]