Michael Crichton “13. sõdalane”

“Kas sa oskad sõnu joonistada?”
Michael Crichton “13. sõdalane”
(tõlkija Eva Luts, Tartu, Fantaasia, 2009, lk. 36)

See raamat peaks sobima neile, kelle huvide ringi kuuluvad kas või servapidi:

· humanitaar- ja sotsiaalteadustele toetuv ulme (Crichton on kasutanud oma teadmisi ajaloost, filoloogiast, arheoloogiast jm)
· põhjalased ja viikingikultuur (selleteemalistest raamatutest soovitaksin juurde lugeda Richard Halli 2008. a. ilmunud raamatut “Avastusretk viikingite maailma” ja Anders Bækstedi 2001. a. ilmunud “Põhjamaade jumalad ja kangelased“)
· araabia kultuur (lugu on jutustatud araablase vaatepunktist)
· maadeavastuste ajalugu (kuidas võõras pilk näeb ja kirjeldab uusi maid ja kombeid)
· kultuuride kokkupõrked ja kohanemised (“Ükskõik mis maa rahvas usub, et nende kombed on sobivamad, sündsamad ja paremad kui kusagil mujal.” lk. 69)
· müüdid ja eeposed (loo aluseks on eepos Beowulfist, mis on eesti keeles ilmunud Rein Sepa tõlkes (1990), Rosemary Sutcliffi proosaümberjutustus “Lohetapja” Krista Mitsi tõlkes (1994), Nicky Raveni rikkalikult illustreeritud Maria Drevsi tõlgitud lühivariant (2008), lisaks on kõikvõimalikkke ingliskeelseid wõrguvariante)
· seiklus- ja põnevusjutud (on sõda, õukonnaintriige, kangelasi ja kangelastegusid)
· rännakuraamatud (nii geograafilises kui psühholoogilises mõttes)
· stiilimängud ja -jäljendused (Crichton on püüdnud jäljendada ibn Fadlani kirjutamisstiili, katket ibn Fadlani reisikirjast inglise keeles saab lugeda siit)
· mängud faktide ja väljamõeldiste piiril (üks elegantsemaid sellelaadilisi mänge on minu meelest Lennart Meri “Hõbevalge”)
· raamatud, milledes on joonealused märkused (neid on ohtralt, nii väljamõeldud kui tõeseid seletusi pakkuvaid)
· raamatu põhjal tehtud filmid (1999. a. valminud film “13. sõdalane” oli minu meelest päris hea, filmi tutvustus asub siin ja üks raamatut ja filmi võrdlev artikkel asub siin)
· Michael Crichtoni looming (eesti keeles on ilmunud veel “Andromeda” (1975), “Sauruste park” (1994), “Suur rongirööv” (1995) ja “Järgmiseks” (2010) – vaata ka eelnevat postitust)

Pean tunnistama, et teistkordsel ülelugemisel läksid mõned teemad ja lõigud tüütuks kätte ära, aga esimesel lugemisel haaras raamat kaasa ja küllap ma seda mingil hetkel, kui viikingivaimustus jälle peale tuleb, veel kord loen.

Tiina Sulg

Arvamusi raamatust Ulmekirjanduse Baasis.