Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Birk Rohelennu “Mu sõraline sõber” on saanud küllalt korraliku meediakajastuse:

Aive Herja intervjuu Birk Rohelennuga Eesti Naises: “Ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.”
Birk Rohelend ise Toomas Vindi blogis: “Ideaalis jõuaksin selleni, et lugeja küsib endalt: aga kas siis tõesti kuidagi teistmoodi ei saaks? Et inimesed saaksid ennast kõrvalt vaadata /…/ jõudes lõpliku järelduseni: mul on hea meel, et mina olen mina.”
Eveli MMX-blogis: “Minategelane kui persoon oli iseenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.”
Heleen Ottas Tallinna keskraamatukogu lehel: “Aus ja siiras teos oma ehedate emotsionidega.”
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis: “Romaan on täis teravmeelseid ja huvitavaid mõtteid, millest mõnigi mõjub jahmatavalt, teine paneb jälle muigama…”
Kolm loterii-blogis: “Seda võiks nimetada ülbeks proosaks. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja.”
Mikk Pärnits Värskes Rõhus: “Tuleks kiita kujundust. See loob mulje, nagu oleks raamatu sisugi huvitav ja omapärane.”
Mõttelennutuste blogis: “Esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus.”
Peeter Helme KesKus-is romaanivõistlusest: “Siim Veskimeest tsiteerides: “Ühe väga halva mehe lõpetatud päevik.””
Peeter Helme Sirbis romaanivõistlusest: “Ülesehituselt tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell.”
Peeter Helme Vikerkaares: “Rohelend suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas ja tal on hea ümberkehastumisvõime.”

Mida veel lisada?

Kõik ju ikka teavad ansamblit Untsakad? Margus Põldsepp pajatas kunagi nende esinemisest Rootsis. Niisiis. Traditsioonilisel eesti lõõtsal on võimalik mängida ainult mažooris (võrdlusena – vene karmoškaga on võimalik mängida ka minooris). Ja nii ongi mingi sats uuemaid rahvalaule kümnekonna salmi südantlõhestava tekstiga – nagu Shakespeare’i tragöödiad, et lõpuks on lava laipu täis – aga muusika on ikka rõõmsameelne. Ja selles kontrastis on midagi eestlasele väga omast, sest Eestis esinedes polnud nad kunagi seda nii tugevalt tajunud. Võib-olla ka sellepärast, et muusikud tihtipeale ei pööra erilist tähelepanu laulude sõnadele, aga seal nad püüdsid publikule seletada, millest lauludes juttu tuleb, ja olles just rääkinud, kui õnnetu lugu järgmiseks tuleb, aga meloodia on hõissa-trilla-tralla, siis tekkis sisemuses mingi kummastus. Minu meelest elab selline kontrast edukalt edasi eesti pungisugemetega muusikas (esimese näitena tuleb pähe Tuberkuloited, kes on kasutanud Vallo Nuusti kurblikke tekste rõõmsate kolmeduurilugude jaoks) ja minu meelest on see kontrast kirjas ka selles raamatus. Et mängides lõbusalt stiiliga (segades kokku midagi sasshennolikku ja michelhoullenbecqlikku ja kaurkenderlikku ja guybrowninglikku ja peeterhelmelikku ja võib-olla isegi siimveskimehelikku) ja kujundusega (kujunduse poole pealt veel – minu jaoks on üsna tähtis, milline raamat välja näeb, ja selle raamatu väljanägemise heaks on päris palju panustatud) on kõne all üsna tõsised teemad – võõrandumine, üksindus, haigus. Minu meelest on siin raamatus ka pangede kaupa irooniat, aga kuna huumoritunnetus on inimestel nii erinev, siis humoorika lugemisena ei soovitaks. Aga uudishimu-lugemisena küll.

Tiina Sulg