Birk Rohelend “Mull”

See kummaline tunne, kui sa loed ja mõtled, et tegelased on rohkem karikatuurid kui inimesed, et heietamisi on liiga palju, et nii mõnegi süžeepöörde aja tahaks oiata, et oh miks ometi, et autor läheb oma lemmikstiiliga hoogu ja unustab tõsiasja, et tema teose point upub ilukõnelisusesse ära, aga ikkagi, aga ikkagi loed ja lustid autori sõnakasutust ja tunned, et sinu ja autori küünilisuse paigad laiutavad enamvähem samadel aladel ja ka naiivsusepilvekesed on umbkaudu samu metsi varjutamas ning siis see lõpulause, mis on nii sarnane raamatukoguesisel pingil olevaga :)

Reklaamitud ajasturomaani, arenguromaani ega psühholoogilise romaani mõõtu mu meelest välja ei kanna, aga olmeromaanina kannatab lugeda küll. Ma kujutan ette, et erinevad inimesed võivad sellest teosest väga erinevaid asju välja lugeda.

Tiina Sulg

Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

Esikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

Mõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi

Jürgen Rooste – Lugemissoovitus

Ma tean, et kõige kitsam on moodsa luule, eriti noore luule lugemine.

Kui ma peaksin siit noppima ja midagi soovitama, siis on viimased aastad olnud minu jaoks kantud Kaur Riismaa tähelennust. Ma usun, et mõlemal ta luulekogul, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja „Rebase matmine”, on läind hästi. Kaur on kõige keevalisem ja nõtkem ja intelligentsem luulefiguur, keda ma tean, ja ma räägin siin tekstist, eks. Aga inimesest ka.

Tema kõrvale seaks uutest tulijatest veel Veronika Kivisilla „Kalli kalendri” ja „Veronica officinalis’e”, mis on korraga rahutud ja otsivad, aga samas täiesti jalad maas eluvaatlevad ja -filosoofilised. Lisaks muidugi Birk Rohelennu „Morbidaarium”: see on tõesti morbiid ja teeb valu, aga samas võtab kummalisel moel kokku eestlaseks olemise taaga ja viletsuse. Ja ehk ka ilu. Miks me ikkagi elame ja oleme? Pääle kõike seda…

Ma saan aru, et see on kõik moodne, tänase päeva luule, lisaks veel päris noortelt autoritelt, aga minu jaoks on need tekstid ja kogud olulised, viimaste aastate ja kulgemiste nägu. Eesti ja selle meie hapra olemise nägu.

Kui peaks siia kõrvale kiiresti veel soovitama ühe virna raamatuid, siis kõik Hendrik Lindepuu tõlked, kogu tema vahendet poola kirjandus on olnud jalustrabav. Minu jaoks viimase kümnendi vahest olulisimad tõlked on kõik Lindepuud, olgu luulekogud, mälestused, krimkad, isegi näidendid: poola kirjanduses on midagi eriomast, eestlasele mõistetavat ja tabatavat, samast paigast-ajast pärinevat ja samas midagi suurt ja kättesaamatut. Teate küll, oma suurvürstiriik ja katoliku kirik. Paavst. Ja see, et poolakad said II maailmasõjas vahest kõige rohkem pihta, kahelt poolt ja kõvasti. Ja suutsid säilitada oma huumori ja… Ühesõnaga. See on ka oluline.

Lisaks, et žanrilist segadust tekitada: kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja. Ühesõnaga. Kuradi vähe aega ja kuradi palju lugeda veel. Ma rohkem praegu ei ütle.

Jürgen Rooste

Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja “Emadepäev”

Üks rõõmus raamat on see kahe noore naise, Eesti venekeelse ajakirjaniku kahasse kirjutatud  vastsete  emade  vesteid  sisaldav raamat.

Tegu on kahe sõbranna ja ametiõega, kes ühel ajal sünnitasid oma esimese lapse. Siin peegelduvad kogenematute emade hirmud enne sünnitust ja sünnituse ajal, mured beebide pärast, armastus oma pere vastu ning suur õnnetunne. Just see teebki raamatu nii positiivseks. Ja äratundmisrõõmu leiavad lugemisel ka vanaema-ealised.

Ajaliselt hõlmab raamat päevi vahetult enne sünnitust kuni laste aastaseks saamiseni, mis on igale emale ütlemata keeruline aeg. Stiililt on raamat minimalistlik, nö blogide stiilis kirja pandud. Ometi ei puudu sealt emotsioonid ja huumor – nii keele kui situatsioonikoomika.

Mõned näited:

“Meie korteris avaldub tormiliselt paljuneva sodi sündroom. Minu elus eksisteerib see sündroom ka niisama, aga praegu ei käi jutt sellest.

…Veel ärritab mind, et asjad kogu aeg kaovad. Näiteks oli just äsja siin kollane part. Kus see tõbras nüüd on?!

…Mis puutub imetamist, siis sellega on meil täitsa lõpp. Simon on kasvatanud endale suhu seitse hammast ja hammustab seetõttu kohutavalt. Nii et kui kellelgi on huvi piersing´u vastu, võin selleks otstarbeks laenutada Simonit. Sellepärast võiksin ka oma vasakus rinnas  – vabandage detailidesse laskumise pärast – kanda nüüd kõrvarõngast…sattusin …imetamisnõustaja juurde (ka niisugused asjapulgad on olemas), kellel oli uhke nimi Ada. Eestlasest patsiendi jaoks ei tähenda see tõenäoliselt midagi, aga venelase paneb “doktor Ada” võpatama, sest vene keeles tähendab see sõna-sõnalt põrguarsti.

…Millest mõtleb emapuhkusel olev noor, kõrgelt haritud naine, kellel käib kodus majandusajakiri? Millest, millest! Muidugi sellest, kumb võidab üheteistkümnenda hooaja “Selgeltnägijate tuleproovi” TV3-s: kas Vitali Gibert või Viktoria Subbota. Meile on ilmunud veel üks uus perekonnaliige. Tema nimi on Televiisor. Loomulikult oli ta meil varemgi, aga nüüd on ta hääl muutunud valjemaks, mehisemaks,  ja ta on hakanud soleerima. Tegelikult televiisor ei küsi “Mida teie arvate?”, sest ta arvab ise. Kuna tal on veenmisannet, muudab ta meid aegamööda endataolisteks.

…Nii kaua kui on püsinud maailm, on iga naine avastanud selle enda jaoks uuesti: lapse sünnipäev – see on ema pidu. Päev, mil sinu süda alustas oma isiklikku elu väljaspool sinu keha. Sellepärast ongi lapse iga uus sünnipäev ka sinu tuksuva südame püha. Tähendab, sinu elu püha, sinu päev. Sinu kõige tähtsam emadepäev.”

Minu poolt soovituslik lugemine kõikidele: praegustele, kunagistele ja tulevastele emadele, isadele, tädidele, onudele, eestlastele, venelastele; raamat ilmus sarnaselt kujundatuna paralleelselt eesti ja vene keeles.

Lisainfot autoritest:

Intervjuu Vikoria Ladõnskajaga.
Integratsiooni-teemaline intervjuu Jevgenia Volohhonskajaga.
Loe arvamust raamatukogu venekeelsest blogist. 

Teema laienduseks.  Hiljem lugesin Birk Rohelennu luuleraamatut “Morbidaarium”, mis mind meeldivalt üllatas (v.a. tumedas meeleolus  lõpuluuletus Neverland), ja leidsin sealt luuletuste vahele pikituna proosaluulet, mis käsitleb samuti noore ema elu. Siitki üks tekstikatkend:

“Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemele, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei ole kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ja lahtised osad. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks.”

Ülli Tõnissoo

Birk Rohelend “Mu sõraline sõber”

Birk Rohelennu “Mu sõraline sõber” on saanud küllalt korraliku meediakajastuse:

Aive Herja intervjuu Birk Rohelennuga Eesti Naises: “Ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.”
Birk Rohelend ise Toomas Vindi blogis: “Ideaalis jõuaksin selleni, et lugeja küsib endalt: aga kas siis tõesti kuidagi teistmoodi ei saaks? Et inimesed saaksid ennast kõrvalt vaadata /…/ jõudes lõpliku järelduseni: mul on hea meel, et mina olen mina.”
Eveli MMX-blogis: “Minategelane kui persoon oli iseenesest näotu, kuid kirjaniku loometöö tema elust jutustades rohkem kui vägev.”
Heleen Ottas Tallinna keskraamatukogu lehel: “Aus ja siiras teos oma ehedate emotsionidega.”
Ketlin Priilinn Eesti Ekspressis: “Romaan on täis teravmeelseid ja huvitavaid mõtteid, millest mõnigi mõjub jahmatavalt, teine paneb jälle muigama…”
Kolm loterii-blogis: “Seda võiks nimetada ülbeks proosaks. Rohelend on kindlakäeline kirjutaja.”
Mikk Pärnits Värskes Rõhus: “Tuleks kiita kujundust. See loob mulje, nagu oleks raamatu sisugi huvitav ja omapärane.”
Mõttelennutuste blogis: “Esmalt püüdis kinni hea minekuga tekst ja uudsus.”
Peeter Helme KesKus-is romaanivõistlusest: “Siim Veskimeest tsiteerides: “Ühe väga halva mehe lõpetatud päevik.””
Peeter Helme Sirbis romaanivõistlusest: “Ülesehituselt tempolt ja stiililt on “Mu sõraline sõber” pigem novell.”
Peeter Helme Vikerkaares: “Rohelend suudab luua karaktereid ja hoida lugejat oma lõa otsas ja tal on hea ümberkehastumisvõime.”

Mida veel lisada?

Kõik ju ikka teavad ansamblit Untsakad? Margus Põldsepp pajatas kunagi nende esinemisest Rootsis. Niisiis. Traditsioonilisel eesti lõõtsal on võimalik mängida ainult mažooris (võrdlusena – vene karmoškaga on võimalik mängida ka minooris). Ja nii ongi mingi sats uuemaid rahvalaule kümnekonna salmi südantlõhestava tekstiga – nagu Shakespeare’i tragöödiad, et lõpuks on lava laipu täis – aga muusika on ikka rõõmsameelne. Ja selles kontrastis on midagi eestlasele väga omast, sest Eestis esinedes polnud nad kunagi seda nii tugevalt tajunud. Võib-olla ka sellepärast, et muusikud tihtipeale ei pööra erilist tähelepanu laulude sõnadele, aga seal nad püüdsid publikule seletada, millest lauludes juttu tuleb, ja olles just rääkinud, kui õnnetu lugu järgmiseks tuleb, aga meloodia on hõissa-trilla-tralla, siis tekkis sisemuses mingi kummastus. Minu meelest elab selline kontrast edukalt edasi eesti pungisugemetega muusikas (esimese näitena tuleb pähe Tuberkuloited, kes on kasutanud Vallo Nuusti kurblikke tekste rõõmsate kolmeduurilugude jaoks) ja minu meelest on see kontrast kirjas ka selles raamatus. Et mängides lõbusalt stiiliga (segades kokku midagi sasshennolikku ja michelhoullenbecqlikku ja kaurkenderlikku ja guybrowninglikku ja peeterhelmelikku ja võib-olla isegi siimveskimehelikku) ja kujundusega (kujunduse poole pealt veel – minu jaoks on üsna tähtis, milline raamat välja näeb, ja selle raamatu väljanägemise heaks on päris palju panustatud) on kõne all üsna tõsised teemad – võõrandumine, üksindus, haigus. Minu meelest on siin raamatus ka pangede kaupa irooniat, aga kuna huumoritunnetus on inimestel nii erinev, siis humoorika lugemisena ei soovitaks. Aga uudishimu-lugemisena küll.

Tiina Sulg

Birk Rohelend “Enesetapjad”

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud parima noorsooromaani võistlusel 1.-2. kohta jaganud Birk Rohelennu raamat «Enesetapjad» suutis mind mitme kandi pealt üllatada.

Lühiülevaade märksõnade kaupa:

· Autorist: Vaata Birk Rohelennu kodulehekülge
· Eelnev looming: Autor on arenemisvõimeline. Esimese katse, lühikese ja lohiseva ja pigem kaustikukatsetusena mõjuva “Mina, Mortimer” põhjal poleks osanud arvatagi. Nüüd paistab, et tulevikus tuleks Rohelennu tegemistel pilk peal hoida.
· Idee: Filosofeerimiskatseid ja targutusi raamatusse jagub, aga minu jaoks oli oluline mõte, et igaühel tuleb oma maailmavalu ise läbi põdeda ning on ka teisi lahendusi, peale selle, et kivi kotti, kott selga ja Emajõkke.
· Karakterid: Olemas. Küll visandlikud, kuid neis on hoogu ja tabavust.
· Kohakesksus: Ülikoolilinn jõe ääres. Nii mõnedki Tartule iseloomulikud kohad ja tunded on vihjetest aimatavad.
· Kriitika: Maris Meiesaare artikkel “Noorteromaani tegelaste maailm on lohutu” . Eriti sobis mulle lõik artikli kommentaaridest: “kurvameelsus võib olla täpselt sama nürimeelne kui positiivsus. ja vastupidi loomulikult ka. mõlemad võivad olla ka loomingulised, arendavad ja edasiviivad jõud. oleneb inimesest.”
· Kummastav tõik: Hoolimata autori noorusest annab raamat pildi juba kadunud maailmast. Muigamisi võib öelda, et tekitas nostalgiahoo nooruselolluste ja suitsust siniste kohvikute järgi.
· Meeleolu: Masendav. Kõik inimesed on nii üksi, nii üksi ja nii katki, nii katki. Aga. Kuna inimesed on katki erinevalt, siis leidub ka lootuskiiri kõige erinevamatest kohtadest. Ja see on julgustav.
· Omapärane nüanss: Kunstil ja kunstist saadud elamustel on raamatus küllalt oluline roll.
· Puudused: Liialdused ja lihtsustused. Siia raamatusse nad tegelikult sobivad, niiet puudusi nagu polekski.
· Stiil: Kõike muud, aga doriskarevalikku ilukõnelisust poleks ma küll osanud oodata. Sõnade valik on kaalutletud ja pisut barokne keelekasutus tekitab kohati luulelugemise tunde. Eraldi kiidusõnad lähevad autorile selle eest, et ta ei pea vajalikuks kõike läbi nämmutada ja lahti seletada, vaid vihjete ja poolütlemiste kaudu on jäetud ruumi ka endale mõtlemiseks. (Siit tuleneb muidugi oht, et lugeja mõtleb hoopis midagi muud kui autor, aga eks sellega tuleb autoril leppida.)
· Tegevustik: Tarantinolikult segipaisatud. Kuigi suur osa olulistest sündmustest toimub nö lava taga, säilib pinge lõpuni.
· Üldiselt: Soovitan.

Tiina Sulg