Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s