Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.
Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.
Lugege ja mõelge oma hingekella peale!
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 