Noortekirjandusega läbi Eestimaa

 

Inspiratsiooni allikad on samalaadne kaart USA osariikide kohta, Facebooki vestlused Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel ja Lugemise väljakutse grupis, postitused blogist Indigoaalane ning oma lugemised. Aitäh kaasamõtlejatele!
Head reisi!

Tiina Sulg

Aidi Vallik “Kuidas elad, Ann”

Mulle meeldib väga lugeda ja mul on palju lemmikraamatuid. Enamasti loen noorsoojutustusi. Kõige rohkem on mulle meeldinud Aidi Valliku Anni-raamatud. Sel sügisel lugesin kohustuslikuks kirjanduseks „Kuidas elad, Ann?“ ja mulle väga meeldis see teos. Samuti on mind köitnud ka teised Anni-raamatud: „Mis teha, Ann” ja „Mis sinuga juhtus, Ann”. Esimene osa on siiski neist kõige lemmikum.

„Kuidas elad, Ann?” rääkis ühest tüdrukust, kelle nimi oli Ann. Tüdruk leidis ühel päeval keldrist oma ema päeviku, kuhu ta oli kirjutanud asju, mida Ann ei oleks tohtinud näha. Päevikus oli kirjas Anni isa kohta, kes tegelikult polnudki tema pärisisa. Ann solvus ema peale, kuna ema ei pidanud vajalikuks pärisisast Annile rääkida. Tüdruk vihastas nii väga, et põgenes kodust. Ta veetis aega vanas majas koos sõpradega. Koos nendega prooviti narkootikume ja alkoholi. Lõpuks tuli välja, et seltskonnas, kus Ann viibis, oli ema vana sõber, kes hoidis kogu aeg Annil silma peal. Seega hoolis ema tegelikult oma tütrest väga.

Mulle meeldis kõige rohkem see, et peategelane Ann rääkis oma tunnetest ja mõtetest. Kohe oli aru saada, mis tuju Annil on ja ma sain seda ette kujutada. Kohati tekkis äratundmine, et ka mina olen niimoodi mõelnud või tundnud. Peategelane meenutas mulle aeg-ajalt natuke mind, kuna Ann on iseloomult üsna minusarnane. Anni ema ja isa ei ole minu vanemate moodi. Kuigi raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et tahaks oma vanemate noorusajast rohkem teada, kindlasti on neilgi põnevaid saladusi. Pean neilt küsima ja kui nad ise ei räägi, uurin vanavanematelt. Võibolla mõistan oma vanemaid siis paremini.

Veel meeldis mulle raamatu sisu. Mul polnud kunagi igav seda lugeda. Kogu aeg midagi toimus ja seetõttu polnud võimalik raamatut käest panna. Mulle meeldis ka see, et igal tegelasel oli oma iseloom. Paljudes raamatutes on peaaegu kõik tegelased samasuguse mõtlemise ja iseloomuga. Tegelikus elus nii ei ole, sellepärast tunduski just see raamat tõetruu.

Mulle ei meeldinud raamatu juures see, et iga paari lehekülje tagant tuli tekst, mida Anni ema oli oma salapäevikusse kirjutanud, kuigi see oli põnev ja meenutas isegi Anni tegemisi, siis ikkagi ei oleks seda nii palju vaja olnud. Veel häiris mind, kui tegelaste dialoogid venisid vahel väga pikaks ja nad oma mõtteid kordasid.

Kõige parem osa raamatu juures oli Anni ja tema sõprade viibimine vanas majas. See osa oli põnev ja kogu aeg toimus midagi. Samas minu sõbrad nendega ei sarnane, sest nad on korralikumad ja hoolivamad, samuti ei tarvita keegi minu seltskonnas narkootikume ega alkoholi.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp, millist ma ei osanud oodata: Ann oli kogu aeg olnud oma ema poolt hoitud ja kaitstud. Ka tema oli ema järele igatsenud. Lõpp oli õnnelik: Ann leppis oma emaga ära.

Soovitaksin Anni-raamatuid ka teistele minuvanustele, kuna nende sisu on põnev ja kaasahaarav. Neis teostes on palju teismeliste probleeme, mis mind ja minu sõpru võiks huvitada. Need raamatud on ka mõnes mõttes õpetlikud, kuna peategelane Ann käitub vahel valesti ja lugejana näeme kõrvalt, mis on sellise käitumise tagajärg. Loodetavasti ei pea alati õppima enda vigadest. Palju mõistlikum ja vähem probleeme tekitav oleks õppida hoopis raamatutegelastelt.

Deili Raidsaar
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ 

Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“ kujutab lapsi lastekirjanduses üsna haruldases, kuid eluliselt väga sagedases olukorras – toime tulemas tänapäevase vastmoodustunud kärgpere tingimustes. Nii Martini kui Katariina vanemad on mõlemad üle pea hõivatud oma keeruliste isiklike elude ja tööasjadega, nii et Katariina suurim hirm on, et ema läheb ühel päeval tööle ja jääbki sinna, sest unustab tütre olemasolu. Nii lähebki hädasti vaja naabritädi Aliisi kindlaid kinnitusi, et nii ei saa küll iialgi juhtuda, ja et tädi Aliis ise ka kardab kõiksuguseid asju, saavad lapsed ennastki tunda tema eest natuke vastutavana ja kellegi jaoks olulisena.

See on ilus ja sügava sisuga raamat algkooliealistele lastele. Siin pole verdtarretavaid süžeepöördeid ega küüsi närima panevat pingetõusu, lugu areneb tasakaalukalt, veidi mõtisklevalt, ühtlaselt rahulikus tempos – kuid on sellegipoolest põnev ja kaasahaarav. Herned muudkui kasvavad, usaldus laste ja naabritädi vahel samamoodi, kuni julgetakse koos lõpuks isegi maale sõita – mis aga paneb laste ja vanatädi sõpruse õige rängale proovile ning lõpuks ometi häirekellad ka emade-isade peas helisema.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Venno Loosaar „Eitahalood“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Venno Loosaar „Eitahalood“

Venno Loosaare „Eitahalood“ vahetavad ära laste ja vanemate rollid. Lapsed selles raamatus on koomiliselt hädas oma halbade kommetega vanemate ja vanavanematega, kuid ilmutavad lugudes siiski piisavalt kavalust ja tarkust, et ülekäte läinud täiskasvanud lõpuks korrale kutsuda. Kindlasti pakub see rollide äravahetamine palju nalja ja äratundmislusti kolme- kuni kuueaastastele lastele, kellele see raamat ettelugemiseks tundub kõige paremini sobivat. Lapse vaatenurk neis lugudes on ilmselge. Ilus on ka see, et nende pahupidi pööratud juttudega on autor osanud püsida hea maitse raamides ja emotsionaalselt soojades, armastavates toonides. Väga lihtne oleks nende naljadega ju ka üle võlli minna, hakata tembutama tembutamise enda pärast või muutuda vanemate naeruvääristamisega peaaegu õelakski. Aga selle asemel on „Eitahalood“ hoopis armsalt naljakad, heatahtlikud, soojad ja armastavad. Just nii nagu lapsepõlve kõige mõnusamad mängud.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele tegeleb noorte armastusega karmi düstoopia tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maa põue rajatud baasis, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Ning loomulikult vaevab säilinud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu, mis natukenegi oleks veel selle moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati? Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki. Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui elamisväärne siis lõppude lõpuks on elu keelatud tunnete maailmas.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ koondab 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud lõbusaid raamiga seotud lühijutte, millest igaüks pajatab poiss Aadama suguvõsa omanäolisest liikmest. Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiiliga, ning kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Aidi Vallik “Mis sinuga juhtus, Ann?”

Kurvavõitu lugu Annist, kes paistab olevat tavaline teismeline. Vähemalt senikaua, kuni tema vanemad saavad suure üllatuse osaliseks: perre on sündimas uus laps. Emal ja isal ei jätku enam tütre jaoks aega, sest kõik tiirleb nüüd ümber väikese venna. Ann muutub vanemate jaoks järjest vähem nähtavaks. Keerulisemad sündmused saavad aga alguse, kui tüdruk soovib esialgu süütuna paistva soovi – ta tahaks et kõik oleks jälle endine. Olles veidi satanistliku maailma uurinud, kaasab tüdruk oma soovi täitmisse ka langenud inglid. Sellest hetkest alates paistab aga kõik allamäge veerevat.

Enne raamatut “Mis sinuga juhtus, Ann?” on Aidi Vallikult ilmunud veel “Kuidas elad, Ann?”  ja “Mis teha, Ann?”

Triin Võsoberg