Urmas Vadi „Neverland“

Urmas Vadi „Neverland“ on siiras ja irooniline, küüniline ja empaatiline ühtaegu. Vadi „Eikunagimaa“ on omamoodi oksüümoron – nagu helisev vaikus või kuum lumi.

Nagu igas väga heas raamatus on selleski kõige tähtsamal kohal inimestevahelised suhted. Ja need ei ole teadupärast mitte kunagi lihtsad. Urmas Vadi on suutnud suhteid kirjeldada väga ausalt ja ehedalt, kohati väga naljakalt ja samas jälle valusalt ja kurvalt.

Üks kasvava rahutusega meestegelane kirub selles loos alatasa, et eestlased mõtlevad liiga väikselt ja ei oska olla suured. Võiksime südikust juurde saada küll, sest põhjust selleks on rohkem kui kellelgi teisel. Samas ei raatsi autor seda raamatutegelastele lubada ja julgusepüüdlus lõpeb paraku hüsteerilise paanikaga.

Vadi sõnakasutus on lihtne ja loomulik, siin pole Jaan Krossi raamatutes leiduvaid virtuooslikke keelevigureid või Valdur Mikitale omast pöörast ja metsikut mõttelendu. Vadi romaan on elust enesest: siin ja praegu. Nagu Õnne 13, ainult mitukümmend aastat lühem ja mitukümmend korda teravmeelsem. „Neverland“ sobib nii hommikukohvi kõrvale, hämaral õhtupoolikul kaminatule kõrval nautimiseks kui ka öökapiraamatuks. Soovitan EV juubeliaasta jooksul läbi lugeda.

Tea Varrak

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: