Archive for the ‘Vadi, Urmas’ Category

Kiri Tammelinna raamatukogule eriolukorra ajal

Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!

Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.

Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.

Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.

Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.

Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.

Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.

Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.

Tervitades,
Reet Mauring

Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Kas inimene, kes hakkab naerma, lugedes lauset “Kogu aeg tuleb nutt peale”, on halb inimene? Eks oleneb. Kui see on kirjutatud sõbra kirjas, siis mine tea, äkki ongi, oleneb sõbrast. Aga kui lugeda seda iga mõnekümne lehekülje tagant Vadi raamatust, siis näitab see minu arvates selgelt elutervet huumorimeelt. Sest mina ju tegin nii ja minul on ju igatahes õigus ja ma olen kindlalt veendunud, et autor on seda niimoodi mõelnud. Tegelikult ka, ei saa ju võtta surmtõsiselt kogu seda hädaorgu Pettunud inimeste külas! Või linnriigis.

Ma olen lugenud enda arvates enamust Vadi raamatuid ja näidendeid (va need, mida ma laval nägin), nad on mulle kõik ka rohkem või vähem meeldinud, ehkki ma paljut ei mäleta, mul ongi eriti lühikeste juttude koha pealt kehv mälu. Mulle on sobinud see iroonia, millega ta oma tegelasi kujutab: ühest küljest on vint nagu selgelt üle keeratud, aga kui mõtlema hakata, võib selliseid inimesi päris elus päris kindlasti kohata. Mu ema rääkis kunagi oma tuttavast abielupaarist, kes nõuka ajal vaidles, kumma kord on kirja peale mark osta. (See maksis vist neli kopikat, päris kindel ei ole.) Sellest ei ole looni “Amortisatsioon”, kus naise abikaasa ja eksabikaasa püüavad välja arvutada, mitu protsenti kumbki naise rinnasuurendusoperatsiooni eest maksma peaks, just palju minna.

Ma olen isiklikult kohanud poes meest (ja naist), kelle arvates on tähtis teada anda: “Igaüks paneb ise enda järele pulga.”

Ma ei ole kohanud ehitusmeest, kellel oleks vahuballoon plahvatanud, küll aga tean inimest, kelle kuumad mustikakompotid vastvalminud köögis lõhkesid, kui tuul akna lahti paiskas.

Ma ei ole kohanud noori lapsevanemaid, kes igatsusest laste järele naabri omad külla kutsuksid, küll aga näinud, kuidas õhtul hilja koju tulnud ema ütleb: “Ajame lapsed üles, ma ei ole neid nii kaua näinud”. Muide, praegu mulle tundub, et see oli ainus helge lugu ses raamatus. Aga üle kontrollima ka ei hakka. (Öösel korraks üles ärkamise ajal meenus veel üks, aga hommikul enam ei mäletanud!)

Ilmselt on paljudel mõni vanem sugulane, kellel “pole midagi vaja” või kes “ei taha tüli teha”.

Väga iseloomulik tänapäevale on lugu “Leidja”, milles ajalehes avaldatakse pilt mehest, kes on leidnud metsas autos elava mehe. Tal on palju seletamist, et tema on leidja, mitte leitu. “Oli neid, kes teda uskusid, oli ka teisi.”

”Punane nupp 2” on tekst, mis meenutab minu noorusajal laialt levinud arutlust “kui sa saaksid nupule vajutusega tappa Hiina mandariini ja selle peale väga rikkaks, kas teeksid seda?”.

Näiteid vist saigi juba liiga palju, raske on pidama saada, aga lugemiseks peab ka midagi jääma.

Raamatul puudub sisukord ja kõigil peatükkidel pole pealkirjagi, on väga lühikesi lugusid, mis ei kata ühte lehekülgegi, ja pikemaid, nii 4-5 leheküljelisi. Tegelasi on nii ainult korraks esile astuvaid kui neid, kelle juurde korduvalt tagasi pöördutakse, mehi tundub olevat rohkem kui naisi, ka enda on autor ühte loosse sisse kirjutanud. Kuigi raamatus on vaid 173 lehekülge, katsusin selle lugemist venitada, et hea liiga ruttu otsa ei saaks, ja jätsin ta pärast läbilugemist veel mõneks ajaks öökapile, et enne uinumist lapata ja üle lugeda. Miskipärast on mul praegu tunne, et need lood jäävad kauemaks meelde. Vähemalt mõned.

Raamat on välimuselt ilus. Vadi raamatud on ka enne kujundusega meelde jäänud, seekord kujundas Peeter Laurits ja illustratsioonid on Anu Kooklalt, kellele selle raamatu illustreerimine ja nahka köitmine oli Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööks. Ka nahka köitmata raamat on kaunis.

Kaja Kleimann

Urmas Vadi „Neverland“

Mulle meeldivad puändid ja Neverland neid pakub. Tõsi, Urmas Vadi laseb lugejal üle poole teosest läbi lugeda ja peaaegu õlgu kehitada, et noh, eks ta üks olustikuline lugu ole – inimestest, kes võivad elada meie kõrval, koos meiega. Ja kui puänt tuleb, siis mitte üksnes lugejale, vaid ka tegelastele endile. NB! Solvumisihalejatele puritaanidele mittesoovitatav. Või hoopis vastupidi.

Pille Liblik

Urmas Vadi „Neverland“

Urmas Vadi „Neverland“ on siiras ja irooniline, küüniline ja empaatiline ühtaegu. Vadi „Eikunagimaa“ on omamoodi oksüümoron – nagu helisev vaikus või kuum lumi.

Nagu igas väga heas raamatus on selleski kõige tähtsamal kohal inimestevahelised suhted. Ja need ei ole teadupärast mitte kunagi lihtsad. Urmas Vadi on suutnud suhteid kirjeldada väga ausalt ja ehedalt, kohati väga naljakalt ja samas jälle valusalt ja kurvalt.

Üks kasvava rahutusega meestegelane kirub selles loos alatasa, et eestlased mõtlevad liiga väikselt ja ei oska olla suured. Võiksime südikust juurde saada küll, sest põhjust selleks on rohkem kui kellelgi teisel. Samas ei raatsi autor seda raamatutegelastele lubada ja julgusepüüdlus lõpeb paraku hüsteerilise paanikaga.

Vadi sõnakasutus on lihtne ja loomulik, siin pole Jaan Krossi raamatutes leiduvaid virtuooslikke keelevigureid või Valdur Mikitale omast pöörast ja metsikut mõttelendu. Vadi romaan on elust enesest: siin ja praegu. Nagu Õnne 13, ainult mitukümmend aastat lühem ja mitukümmend korda teravmeelsem. „Neverland“ sobib nii hommikukohvi kõrvale, hämaral õhtupoolikul kaminatule kõrval nautimiseks kui ka öökapiraamatuks. Soovitan EV juubeliaasta jooksul läbi lugeda.

Tea Varrak

Urmas Vadi ,,Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”

vadikuidasmeSee, mida kutsume lameda ühisnimetajaga ,,keskeakriisiks”, avaldub Vadi lugudes kirjanduslikult kütkestava, ent inimlikult traagilise skisofreeniana. Need lood haaravad lugeja kergelt kaasa ja põrutavad temaga raskemeelsesse sügavikku, tuues ta sealt uuesti välja ühe hingetõmbe ja silmapilguga, mil avastad, et see kõik oli uni ja oled turvaliselt oma tugitoolis, kuigi mõnevõrra jahmunult: mis just juhtus? Nendes lugudes segunevad meisterliku mängulisusega reaalsus ja paine, mis viivad äratundmiseni, et kõige reaalsem ongi inimese jaoks see, mida ta oma mõtetes ja tunnetes läbi elab.

Kadri Kallast
Tartu linnavalitsuse rhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistus,
kultuuriväärtuste vanemspetsialist

Urmas Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“

vadikuidasmeSee novellikogu triivis reaalsuse ja une piiril, mõtestades sündmusi hauataguste tegelaste eluliste ja elavate tegelaste absurdsete kommentaaridega. Ma olen valmis enamust Vadi jutust uskuma ja usaldama, eriti seda osa, mis käib kaasas kirjutamise ja kirjanikuks olemisega. Ma ei tea kas see raamat oli eneseusust, enesepõlgusest ja eneseotsingust aga igatahes vihjas ta üsna selgelt, et ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus ja nende põhjuste teadmine võib-olla ei muudagi midagi kui me ei lase neil muuta oma suhet iseendaga.

Millegipärast oli  lugedes, vaatamata süngetele teemadele, mind saatmas mingi emotsionaalne kaitstus. Ma ei saanud lahti tundest, et autor, kirjutades lugu peategelasest nimega Vadi, kas muigab või arutleb stiilis, kas keeran veel vinti peale või piisab, olles valmis naerma nii iseenda kui kogu maailma traagika üle.

Igatahes mõjus tegelane Vadi kuidagi erakordselt sümpaatsena ka oma süngematel päevadel st vihase, kurva ja ennasthävitavana. Ilmselt tabas autor midagi üldinimlikku, mis minus lugemise jooksul kaasa kõlas.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

(:)kivisildnik – Lugemissoovitused

kivisildniksoovitused

Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, Wisława Szymborska „Herakleitose jões”, Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, „Sünnimaa Euroopa” ja „Miłoszi ABC”.

Maniakkide Tänava „Saladuslik tsaar”, „Euromant” ja vanemad raamatud, puhas ulmekuld. Kristjan Sanderi „Õhtu rannal” ja vanemad raamatud.kivisildnik 2012 veebr-0033

Helga Pärli-Sillaotsa „Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär” on kõigi aegade parim naistekas üleüldse.

Urmas Vadi, „Tagasi Eestisse” ja selle romaani mõtteline esimene osa, „Kirjad tädi Annele”.

Fsi „100% fs”, Marko Mägi „Maitsestatud kanad”, Chalice „100% Chalice”, Jaan Pehki „100% Jaan Pehk”.

Loetagu Tammsaaret ja Tammsaare kohta: Anton Hansen Tammsaare „Armastusest ja lapselikkusest”, Elem Treieri „Tammsaare elu härra Hansenina”, Maarja Vaino, „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus”, Bernhard Linde „A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses”.

Minu absoluutne lemmik on Jaan Oks („Orjapojad”, „Otsija metsas”).

(:)kivisildnik

tartulinnaraamatukogu100Foto Andres Adamson