Hans Platzgumer „Serval“

Hans Platzgumeri romaan „Serval“ („Am Rand“, Zsolnay 2016)

Tahan soovitada kirjandusfestivali Prima Vista külalise, austria kirjaniku ja muusiku Hans Platzgumeri viimast romaani, mis eelmisel nädalal jõudis raamatukauplustesse ja ootab avastamist. Teose tõlkis eesti keelde Piret Pääsuke ja andis välja Tartu kirjastus Toledo.

„Serval“ on romaan 40ndates eluaastates Gerold Ebnerist, kes ärkab varahommikul, et tõusta Bocksbergi mäele, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm.

Lõuna-Tirooli juurtega Gerold on üles kasvanud ilma isata nukras sisserännanute asulas Vorarlbergis, kus omavahel rivaalitsesid erinevad poistekambad ning ainukest pidet pakkus karatetreening koos sõbra Guidoga. Ema oli pühendunud usule ja nõrgemate aitamisele, poiss oli palju üksi ning iseseisvus ruttu. Pinget pakkusid poiste omavahelised, kohati lausa eluohtlikud jõukatsumised. Geroldist kasvas eraldihoidev üksik uitaja, kelle saatus viis kokku hingesugulase Elenaga, aga ühel päeval kaotas ta nii armastatu kui ka kummalisel kombel nende ellu tulnud lapse.

Raamatus on palju surmasid, aga Alpi kriminull see pole, pigem filosoofiline romaan. Surm on Gerold Ebneri saatja lapsepõlvest peale – ta näeb mitut surma kõrvalt, kaks inimest on ta oma käega surmanud ja lõpuks kaotab lähedased, keda kõige rohkem armastab. Mäe tipus paneb Gerold kirja aruande oma elust: kinnise loomuga mehe pihtimuse suureks kasvamisest ja elu murrangulistest hetkedest, saatuslikest otsustest ja otsuste tegemata jätmisest, õnnest ja õnnetusest, sõprusest, vastutuse võtmisest ja leplikkusest.

Raamat on viimase leheküljeni (ca 200 lk) põnev, sügav ja intensiivne. Platzgumeri stiil on ilustusteta, täpne ja lakooniline, kuiva huumoriga, oma lihtsuses lummav. Selles on tajutav kompositsioon ja rütm. Võrdlused teiste saksa keeles kirjutavate autoritega ei ole kerged tekkima, aga kohati arvasin ära tundvat Ulrich Seidli (dokumentaal) filmidest tuttava atmosfääri ja paljude austria kirjanike teostes kummitava ängi ja tumeduse, mille taga on enamasti üksildus, sõnatus ja vägivald. Kui ikka mägede vahel orgudes on külasid, kuhu mitte kunagi ei paista päike, siis mingi vari salvestub ilmselt ka inimeste geenidesse!

Platzgumer on psühholoogiliselt veenev jutustaja, kes oskab naha vahele pugeda, lugeja taluvuse piiril mängida, nii et kurgus pigistab ja kõhus pöörab. Autor ei õigusta ega mõista oma kangelase käitumist hukka. Ta jätab selle lugeja teha ja nii juhtubki, et raamat ei lase lugejat veel tükk aega pärast raamatu kõrvalepanemist vabaks.

Kes saksa keeles loeb, võiks järgmisena ette võtta Hans Platzgumeri Tšernobõli romaani „Elefantenfuss“ („Elevandijalg“).

Lõpetuseks natuke ka autorist. Lasen tal endal kõnelda. Prima Vista moto on tänavu „Seitsme maa ja mere taga“. Palusime kõigil väliskülalistel vastata küsimusele, mis asus tema jaoks lapsepõlves seitsme maa ja mere taga ja mis asub seal nüüd? Hans Platzgumer vastas nii:

„Olen kasvanud üles mitmest-seitsmest mäest ümberpiiratuna, Innsbruckis keset Alpisid, ja alates sellest ajast, kui suutsin juba enam-vähem selgelt mõelda, olen ikka tahtnud üht: minna ära võimalikult kaugele, avardada oma silmaringi, õppida tundma teistsuguseid elamise ja mõtlemise aluseid. Seda olengi ma sestpeale teinud ja teen ka edaspidi. Põhimõtteliselt pole muutunud midagi selles uudishimus ja avatuses, millele ennast kannustan. Isegi kui nüüd, pärast aastakümneid kestnud rändurielu, on paljud kunagi hullutavalt valged laigud mu isiklikult maakaardilt kadunud ja mul tuleb need illusioonid minetanult reaalsusele loovutada, on ikka veel just võõrapärane see, mis mind lummab ja ligi tõmbab ja mind kirjanduse loomisele inspireerib.“

Linda Jahilo