Valerie Fritschi karm ja poeetiline „Winteri aed“

Noore austria kirjaniku (sündinud 1989) romaan „Winteri aed“ jõudis poelettidele nädal-poolteist tagasi (kirjastus Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) ja juba sel nädalal on võimalik autori endaga kohtuda kirjandusfestivalil Prima Vista. Kohtumine Valerie Fritschiga ja „Winteri aia“ esitlus toimub neljapäeval, 5. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjanikuga ajab juttu tõlkija Kristel Kaljund, kes on tõlkinud eesti keelde näiteks Daniel Kehlmanni kolm raamatut.

Valerie Fritsch sündis Grazis, ta õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur, sest umber poole aastast reisib ta mööda maailma ringi, põhiliselt Aafrikas ja Aasias. Enne tähelepanu äratanud „Winteri aeda“ („Winters Garten“, 2015) on Fritschilt ilmunud romaan, luulekogu ja fotodega reisikirjade raamat „Maailm on minu sisikond“ („Die Welt ist meine Innerei“). Mainekalt Bachmanni auhinna konkursilt tõi ta möödunud aastal koju publikupreemia.

Fritschi apokalüpsise lähenemist kujutava romaani teeb eriliseks selle hämmastavalt rikas ja kaunis keel. See on lopsakas, lausa barokne, kirjanik maalib keelega nii tundelisi kui ka väga karme pilte. Kriitkud on nimetanud romaani võimsaks ja poeetiliseks ning võrrelnud Lars von Trieri filmiga „Melanhoolia“.

Winteri aed on idülliline aiakoloonia väljaspool linna, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb, aga nagu looduses ikka, ka närbub ja sureb. Autor kirjeldab romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlve paradiisi menutavas aias ning viib seejärel lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Keset koostlagunevat maailma armub Anton Winter elus esimest korda. Romaanist leiame kirjaniku nägemuse sellest, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas.

Mind võlus raamatu esimestest lehekülgedest alates autori keelekasutus. Paar näidet ka, esiteks aiaidülli kirjaldusest: „Anton Winteri lapsepõlv oli kuhjaga täis kõrget heina ja teeroose ja rohelisi õunu puudel, mida terve suvi ihaldavalt vaadati, nii et nad millalgi häbelikult punastasid. Vanad ja haiged olid kodus, ja läbi õhukese naha tungis päikesevalgus kuni skeletini, kui nad istusid kellukate keskel, nii haprad, justkui oleksid üks nende seast.…Tuhandete kaupa puhkesid üle öö sirelipõõsaste õied, nii et tundus, nagu läbistaks aeda sahin.“. Teine tekstilõik mereäärsest linnast, kus elu laguneb koost: „Ükskõik kuhu Anton vaatas, lisaks lastele liikusid majaridade vahel ka loomad. Teda ehmatasid tänavakoerte karjad, kes jooksid hämaruses, hambad verised ja silmad kurvad, ja vaatasid mitu korda tagasi, justkui oleksid nad midagi unustanud. Ta saatis pilguga … lahti lastud tsirkuseloomi, kes surusid end fassaadide varju. Kõhnad olid nad ja hirmuäratavad. Nad marssisid läbi linna, just nagu oleksid pikal reisil“.

Valerie Fritsch on varaküps noor kirjanik, kes tegeleb eksistentsiaalsete küsimustega: tema vaateväljas on terve eluring sünnist surmani, maailma ilu ja valu. Ta „vaatab“ vanade inimeste sisse sama usutavalt kui laste ja armastajapaari mõtetesse või unenägudesse. Kahtlemata pole ta ainuke (hiljuti ilmus eesti keeles poola kirjaniku Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased“, kes kirjutas oma põhiteosed 20ndate eluaastate esimeses pooles), aga selliseid on vähe.

Jah, võib-olla otsija leiab kohati ka noore autori romantilist, kõiketeadvat lähenemist või liiga suurt mängulusti keelega, aga see ei ole kindlasti esiplaanil. „Winteri aed“ on terviklik ja haarav teos.

Mõtlen ikka, et mis nende austerlastega lahti on – loodus näeb välja nagu piltpostkaardil, aga nad kirjutavad apokalüpsisest nii häid raamatuid (või on mässumeelsed nagu Jelinek!)! Keda võluvad romaanid apokalüpsisest, on kindlasti lugenud austria kirjanike teoseid nagu Marleen Haushoferi „Üksinda maailmas“ või Thomas Glavinici „Öötöö“ (ka Terje Looguse tõlge), või siis hoopis Robert Schneideri sünget avastamata geeniuse lugu „Une poolvend“. „Winteri aed“ on selle rea väärikas jätkaja.

Linda Jahilo