Valerie Fritsch “Winteri aed”

fritschwinteriaedTartu Linnaraamatukogu kohvikuruumis 1. korrusel toimub 26. jaanuaril algusega kell 16.00 kirjanduskohvik. Kõne all on Valerie Fritschi „Winteri aed“.

Nüüdseks on Austria kirjanik, kooloni armastaja, fotokunstnik ja maailmarändur Valerie Fritsch (sündinud 1989 Grazis) meie saksakeelse kirjanduse huvilise jaoks mitte enam tundmatu nimi ja nägu. Eelmise aasta maikuu alguses astus ta koos oma romaaniga „Winters Garten“ ja selle eestikeelse vastega „Winteri aed“ (tlk Terje Loogus; raamatud ka Tartu Linnaraamatukogus) üles kirjandusfestivalil Prima Vista.

Sellele raamatule eelneb debüütromaan „Die VerkörperungEN“ (ka Tartu LRs; eesti k: „KehastumisED“), mille juba varases nooruses ainuomase kirjandusliku käekirja omandanud Valerie Fritsch ilmutab 2011. aastal. Aasta hiljem järgneb reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ (ka Tartu LRs), väljendamaks muuseas autori armumisolekut kauguseigatsusse: „Maailm on minu sisikond“.

fritschkinderPöördeliseks aastaks kujuneb 2015, mil ta avaldab märtsi lõpus koos ema Gudruniga luulekogu „kinder der unschärferelation“, võidab juuli alguses looga „Das Bein“ („Jalg“) Ingeborg Bachmanni nimelisel konkursil Klagenfurtis suisa kaks auhinda, ja mis peamine, märtsi alguses annab Suhrkampi kirjastus välja Valerie Fritschi ligi kolmeaastase töö vilja: romaani „Winters Garten“, mis sügisel jõuab ka Saksa Raamatuauhinna 2015 longlistʻi.

Apokalüptilist surmaigatsust täis pilte „Winteri aeda“ võib kõrvutada näiteks Lars von Trieri „Melanhooliaga“ ja Hieronymus Boschi triptühhonitega. Kirjandusest meenuvad mulle ühe hoobiga Marlen Haushoferi „Die Wand“ (1963; „Üksinda maailmas“), Thomas Glavinici „Die Arbeit der Nacht“ (2006; „Öötöö“) ja Cormac McCarthy’i „The Road“ (2006; „Tee“). Mis aga viib nii noore inimese maailmalõpu teema juurde ja mida on tal selle kohta öelda? Ega Valerie Fritsch polegi päris tavaline noor: väga varakult alanud maailmarännakud, suur lugemus, igakuised paaripäevased endometrioosi poolt põhjustatud kirjeldamatud valud kujundavad ja mõjutavad tema maailmatunnetamist.

„Winteri aed“ on tekitanud vastakaid arvamusi, ka keelelises mõttes. Kuid kohati on mul küll tunne, et kritiseerijad pole süvenenud sellesse, kuidas kirjanik jutustab. Just see küsimus teebki apokalüpsise teema kujutamise „Winteri aias“ põnevaks. Sarnaselt romaani peategelase Anton Winteriga jälgib Valerie Fritsch välis- ja sisemaailma senikaua, kuni vaatlemine saab keeleks. Keelt lihvib ja rütmiseerib ta aga peaaegu peensusteni, kuni kõik kõlab. Kirjutamine tundubki Fritschile pigem komponeerimisena klaviatuuril. Ta tõepoolest otsekui püüaks luua, nagu märgib väga tabavalt Saskia Nitsche, „kontrapunkti üha viletsamaks muutuvale maailmale“. Olgu öeldud, et muusikal on „Winteri aias“ vägagi oluline koht.

fritschwintersgartenKeelelise perfektsionismi poolest võiks Valerie Fritschi võrrelda Kanada kirjaniku Alice Munro’ga, poeetilise, ent karmi, kohati sünge pildikeele poolest aga saksa kirjaniku Herta Mülleriga. Vaatamata puhuti ehk liigagi paksudele impressionistlikele pintslitõmmetele ning lopsakale baroksele ja paiguti vanamoelisele väljendusviisile on noore kirjaniku keele heli- ja pildirikkus meeliköitvad. Oma pildikesed paigutab Fritsch allegoorilisse ruumi, et vaadelda ja uurida maailma ja selles olemist läbi vastandlikkuse, duaalsuse prisma: elu ja surm, harmoonia ja kaos, armastus ja apokalüpsis, müüt ja suurlinn ning loodus ja (hääbuv, manduv) linn, õitsev aed ja metsistunud aed. Oma jutustuse seab ta samuti kahe vastandi, justkui väljaspool aega asuva, paradiisisarnase aia ja apokalüpsise vahele.

Romaani peategelane, viiulimeistri poeg Anton Winter kasvab üles suurperes müstilises aiakoloonias, mille on kunagi vastukaaluks trööstitule linnaelule (Jean-Jacques Rousseau „Tagasi loodusesse!“ kumab siit läbi) loonud vabrikantide pojad ja loodusarstid. See on koht, kus vastamisis seisavad „tugev armastus ja kõikvõimas surm“ (83): pesunööril ripuvad kõrvuti öösärgid ja surisärgid; kalmuküngastel kasvavad vaarikad; sahvris hoitakse nii juustukerasid, leedrimahlu kui ka kuut purki vanaema nurisünnitistega (16). Palju räägitakse selles aias surmast, „sest kuidas saab kunagi rahus surra, kui sellest vaikida“ (14). Ja Anton, kes on vaimustunud elust, laseb end nakatada ka vaimustusel surmast, mis tundub talle olevat „meeldivaks rahupaigaks selles majas ja aias“ (17), kus „kõik elas ja muutis pidevalt kuju, tuli, läks, ajas juuri ja kadus selles mesitarus“ (10). Hiljem on aed, Antoni „eksisteerimise eeldus“ (100), koht meenutamiseks ja igatsemiseks ning linnas talumatu viletsuse ja läheneva lõpu unustamiseks.

wintersgartenParadiislikust aiast satub lugeja „hapult ja orgaaniliselt“ (42) lõhnavasse, maailmalõpu ootuses manduvasse mereäärsesse linna, kus hirmust hullunud ja skeletiks kõhnunud inimesed paluvad kirkutes nii ööl kui päeval armu. Muutused on toimunud mingite kohutavate sündmuste tagajärjel. Kuid nagu nüüdseks 42-aastane otsajäänud – „kondid olid nagu d i n o s a u r u s e l“ (37; minu sõrendus; vt saksakeelset, autori enda kujundatud raamatuümbrist) – linnuaretajast Anton, kes elab linna kõige kõrgemas majas, kõigist kõige parema vaatega klaaskuubist korteris, hiljem nendib, on seekord kõik teisiti: „Aga seekord on teisiti. Vaata vaid tänavatele. Linnad surevad. Maa on haige. Meri möllab. Linnud lendavad minema. Kogu aeg puhub tuul. Ja vaata, kui vaikseks nad kõik on jäänud, vaata, kuidas neil kõigil istub üks ja sama hirm kontides, kui nõutult me kõik akna all seisame, justkui oleksime identsed, justkui poleks vahet, kas ollakse see või teine.“ (60)

Ent kõigest hoolimata sünnivad surmhaigel maal lapsed ja juubeldavad õhus pääsukesed (55). Just viimaste päevade kaoses armub Anton esimest korda elus, kõrvuni (unsterblich: surematult), endisesse mereväe ohvitseri, sünnitusmajas vabatahtlikult töötavasse punapäisesse Frederikesse. Nende peaaegu tingimusteta armastus meenutab klassikalisi armastajatepaare, ent erinevalt neist on Anton ja Frederike määratud armastama koos „to endless night“ (William Blake; vt romaani motot), nad on „lõppmängus“ (61), kuid nad on seal lõpuvastased nagu arvutimängudes.

fritschverKoos Frederike, venna Leanderi, tolle naise Marta ja tema sünnitusmajas ilmale tulnud lapsega pöördub Anton teist korda tagasi aeda. Taas on, nagu esimeselgi naasmisel, sügis. Talvel ootavad nad „s k e l e t i s t u n u d“ (109; minu sõrendus) maastikul – lõpuks ainult kolmekesi: Anton, Frederike ja laps – saabuvat maailmalõppu.

Vihjeid maailmalõpu teemale leidub juba Valerie Fritschi esimeses romaanis „KehastumisED“, „Winteri aias“ aga liigub ta järjekindlalt lõpu poole, kasutades (maailma)lõpu-motiivi küll otsesõnu, küll kaudselt. Muuhulgas kõmiseb massienesetappude paikades valjuhäälditest Linda ja Paul McCartney’i „Live and Let Die“ (44). Hiljem harjutab aias maailmalõppu Anton, mängides häälest ära läinud klaveril impressionistliku helilooja Maurice Raveli „Kontserti vasakule käele“, mille peateema sarnaneb ‚Dies irae‘-motiivile ja mida vanaema lasi tal lapsepõlves harjutada, kui oli näinud pianist Paul Wittgensteini fotot tühjalt rippuva fraki varrukaga. Ja enne kui Antonil läheb silme ees kõik mustaks, ilmutab end talle teistehulgas vanaema, kes laulab nagu esimeses peatükiski „Das Glück ist ein Vogerl – wann fliegt es zu mir“ (125; „Õnn on linnuke – millal lendab ta mu juurde“).

Siiski näib autorit huvitavat mitte niivõrd apokalüpsis kuivõrd just inimese käitumise ja tundmuste uurimine ekstreemolukordades, piirisituatsioonides. „Ma elan vormides ja piltides ja midagi ei ole nii tähtis kui kolmemõõtmeline keha maailmas“ – sõnastab Fritsch romaanis endisest prostituudist ja nüüdsest arstist „KehastumisED“ oma postulaadi kehast, mida ta järgib ka reisiraamatus (vt nt kirja Etioopiast) ja „Winteri aias“ ning millega ta asetub teatud mõttes oma maa kirjandustraditsiooni, kus (naise-) keha käsitlevad Marlen Haushofer, Elfride Jelinek, Ilse Aichinger. Fritschi huvitavad absoluutselt kõik kehal toimuvad lood, otsekui kirjutanuks ta kogu oma „kehaga“ (Hélène Cixous).

valeriefritschloebOtse kehal leiab aset ka „tulevane tõsiasi“ (30), surm, mis nagu kõik lõplikud asjad, ja üldse fundamentaalsed teemad, on Fritschi alati köitnud. Oma vaimustuse kannab ta üle Antonile ja Frederikele, kelles mees tunneb külgetõmbavat „võimu ja surma“ (46) ja kes on vaimustunud sellest, mis kisub maa(ilma) laiali, ja sellest, mis hoiab teda koos: „armastusest ja õudusest“ (39), ilust ja morbiidsusest.

Kui maailm on lõppenud, kõlavad Anton Winteri unenägudes Joy Division (linnas raadiost kuulatud „Love will tear us apart“) ja romantiline Sergei Rahmaninov. Ärgates – on see siis ikka veel unes või teispoolsuses või ilmsi – kuuleb ta esmalt vaikust, hiljem näeb ta lähenemas varje ja kujusid. Kõik nad tulevad aeda, tollesse igatsuste paika. Tulevad kõigele vaatamata. Nii nagu kõigele vaatamata asuvad pärast apokalüpsist teele Cormac McCarthy’i isa ja poeg. Sest nii nagu vanad mütoloogiad pajatavad, peidab iga maailalõpp endas ka juba millegi uue sündi. „Mind on alati huvitanud, mis saab edasi, seepärast oleksin ma ühte asja meeleldi kogenud: olla muna, millest koorub uus inimene.“ (66)

Eve Pormeister

Loe ka Linda Jahilo arvustust.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: