Miks ma seda raamatut lugema hakkasin?
Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.
Mida ma tegelikult lugesin?
Raamatu tutvustus:
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.
Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.
Pisut täpsemalt teemade kaupa.
Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.
Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.
Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.
Enda mina otsimine.
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.
Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.
Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.
Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.
Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.
Poolautobiograafilisus.
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.
Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.
Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.
Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.
Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent
Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:
Tiina Sulg
Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.
Lugemissoovituse blog 