Posts Tagged ‘kasvamine’

Guðbergur Bergsson “Luik”

Guðbergur Bergsson “Luik” LR 2005/21-23

Ma sain teada, et selline raamat on olemas, kui lugesin soovitust vaadata samanimelist filmi. Filmi vaatasin ära. See meeldis mulle, aga kuna filmis on unenägudel ja reaalsusel vahepeal natuke raske vahet teha, tekkis mul küsimusi, millele lootsin raamatust vastuse leida. Leidsin ka. Nii filmis kui raamatus on unenägudel väga tähtis osa.

Keset vapustavat Islandi loodust veedab millegi halvaga hakkama saanud üheksa aastane tüdruk suve talus. Pooleldi nagu karistuse mõttes, või et asi unustataks, kui tegija silma alt ära. Ta teeb mitmesuguseid väiksemat sorti talutöid, õpib ratsutama, püüab jõudumööda täiskasvanute elust aru saada ja kasvab mõistagi ka ise. Täiskasvanute õpetussõnad võivad kaunis erinevad olla ja mõned sulase õpetatud tarkused (meeestel on udara küljes ainult üks nisa) käiksid linnaelus kindla peale mingi paragrahvi alla. „Kindla peale” on muide väljend, mida perenaine pahaks paneb, sest elus pole midagi kindlat. Tuleb öelda „muidugi mõista”.

Tegemist on elava kujutlusvõime ja kummalise mõttemaailmaga lapsega – kohe pärast seda, kui tüdruk on puhtast elurõõmust koos kanadega kaagutanud ja perenaine uue kanakese üle rõõmustanud, kirjutatakse temast: „Tüdruk pigistas hetkeks silmad kinni, et manada mõttes silme ette pilt, mis naise sõbralikkuse temast eemale juhiks. /—/Nüüdsest kavatses ta alati teeselda ja kogu suve oma rolli mängida /—/ Naeratava naise ees seistes saatis ta äkitselt oma peast nähtamatut mürki kogu majja laiali. Ta mürgitas ära toad, inimesed, loomad, taimed ja õhu, kuid küsis sellegipoolest naeratades: Mida ma nüüd veel pean tegema?”

Tüdruku mõtted kirjutab autor sageli hämmastavalt küpseteks, näiteks mõtleb ta tihti surmast, kõndides rabas kraaviveeri pidi ja mõeldes, et kui ta kukuks, oleks kõik läbi, omal jõul ta välja ei pääseks. Ta mõtleb: „Surm käib elul kogu aeg kannul, sünnib koos eluga. Mõnikord juhib ta kogu elu. Ja elust on võimalik ka surma minna, aga ellu pöördumiseks ei ole mingit teed, välja arvatud üks kord: sündimise ajal.” Palju muret tekitab küsimus, kuidas lahkub surres kehast hing ja kuidas lahkumise tee mõjutab hinge edasist saatust. „Võib-olla peavad need hinged, mis ninast välja nuusatakse, puhkust tundmata igavesti rändama,” arvas sulane, kellega tüdruk kõige rohkem juttu ajab. Aga need arutlused ei ole ei religioossed ega humoorikad, vaid kogu tüdruku olemuses on hirmus palju ängi nii väikese olevuse kohta, ta tundub väga üksildane täiskasvanute vahel, jääb mulje, et ega tal linnaski suurt seltsielu polnud. Ümbruses küll on lapsi, aga erilist sõprust ei sünni.

Maal elamine tähendab muu hulgas ka seda, et tuleb süüa sellesama vasika liha, keda oled ilmale tuua aidanud ja poputanud. Vasika tapmisse suhtub tüdruk siiski rohkem uudishimu kui õudusega.

Salaja loeb ta sulase päevikut.

Raamatute lugemisega aga läheb nii, et kuna raamatu sündmused toimuvad hirmus aeglaselt, jätavad need ta ikkagi kiiresti vahelduvate jubeduste meelevalda, mis tema enda mõtetest läbi tormavad. Kui ta püüdis tegevust kiirendada ja lugedes midagi vahele jätta, purunesid sündmused kildudeks ja tegevus muutus arusaamatuks. „Jah, aga seda ju raamatus ei ole. Ma olen ise lugenud” ütles perenaine nõutult. Sellepeale sattus tüdruk segadusse, sest tema mäletas loetust hoopis midagi muud kui seda, mida naine oli lugenud. Lõpuks pani ta raamatu kõrvale, olles kindel, et ta ei oska õigesti lugeda. Tal ei tekkinud isegi tahtmist õigesti lugema õppida, kui naine talle raamatu tegeliku sisu ümber jutustas.

Nii film kui raamat on väga poeetilised, raamat siiski palju tumemeelsem ja sügavamalt psühholoogiline, ehkki võib ka olla, et mul on sõnadest lihtsam aru saada kui pildist. Stiilinäiteks kasvõi selline lause: „Tüdruk kõndis ümber talu otsekui isutu keel, millel polnud õhtuhämaruses soovi ümbrust maitsta.”

Selles raamatus pole kellelgi nime.

Kuigi raamat on õhuke, tasuks seda lugeda natukehaaval, et mõtetel oleks aega tekkida. Ja pärast settida.

Kaja Kleimann

Advertisements

Caitlin Moran “Kuidas luua tüdrukut”

Miks ma seda raamatut lugema hakkasin?
Kolleeg keerutas laste- ja noorteosakonna raamatut käes ja kaalus, et kas eestikeelse ilukirjanduse saalis võiks ka seda olla. Vaatasin raamatut, lõin suvalises kohas lahti ja sattusin lugema lõiku, kus arutati gootide üle, umbkaudu, et gooti tüdrukud on suured ja lopsakad ja gooti poisid pisikesed ja kiitsakad. Minu kogemus ütleb, et gooti tüdrukuid on igas mõõdus, aga gooti poisid on enamasti suht pikakasvulised. Vaidlemishimust ja mõistasoovimisest, kust selline stereotüüp pärit on, hakkasin lugema.

Mida ma tegelikult lugesin?

Raamatu tutvustus:kuidas-luua-tüdrukut
Mu nimi on Johanna Morrigan. Ma olen neliteist. Ja ma olen otsustanud ennast tappa. Muidugi mitte päriselt. Ma pean lihtsalt tapma Johanna ja looma tema asemele uue tüdruku. „Kuidas luua tüdrukut” on kurbnaljakas ja jämedalt avameelne sissevaade teismelise tüdruku suurekskasvamisse 1990. aastate alguse trööstitus Wolverhamptonis ja Londonis.

Kui tihtipeale tundub mulle, et kaanetekstid on koostanud keegi, kes pole raamatut lugenud, siis seekordne kirjastusepoolne saatesõna on üsna tõene.

Pisut täpsemalt teemade kaupa.

Tegelased.
Peategelane on raamatu alul 14aastane ja raamatu lõpuks 17aastane Johanna. Ja ta on tõesti peategelane, kõik toimub temaga ja tema pilgu läbi. Teda ümbritsevad inimesed on edasi antud napilt, pisut enam saavad tähelepanu vanem vend Kriss, alkohoolikust muusikuambitsioonidega isa ja Johanna eluarmastus John Kite.

Vaesus.
Wolverhampton on endine tööstuslinn, kus töökohti jääb aina napimaks ja üheteistprotsendine toetuse kaotus lööb kuueliikmelise pere eelarvesse määratu augu. Selle raamatu puhul on erandlik ja oluline, et vaesus ei suru maha unistusi ja masendust ei elata peresiseselt välja.

Õppimine.
Koolist on raamatus üsna vähe juttu, seda enam, et Johanna jätab kooli pooleli. Jätkub iseõppimine katse-eksituse meetodil ja (mis minu kui raamatukoguhoidja südant soojendab) raamatukogu abil.

Enda mina otsimine.how-to-build-a-girl-caitlin-moran
Ühtpidi teab Johanna väga hästi, kes ta on ja kelleks ta saada tahab ning kuidas seda saavutada, milliseid maske ja võtteid kasutada, teisalt kumab tema suure lärmaka tüdruku etendamisest läbi ebakindlus ja oma mina mahasalgamine võib nii mõnigi kord olla valus.

Seksuaalsuse avastamine.
Minu maitse jaoks liialt detailselt ja värvikalt, aga võib-olla ma olen lihtsalt lubjakas.

Kirjutajaks kasvamine.
Kui mina eeldanuks, et muusikakriitikuks pürivad need, kes muusikat armastavad, siis selles raamatus on see pigem päästenöör vaesusest väljarabelemiseks. Johanna andekusele lisandub tema rõõm huvitavatest sõnadest ja väljenditest, muusikast satub ta kirjutama pigem juhuse ja töötahte tõttu. Vastutuse võtmine oma sõnade eest saabub hiljem.

Muusika.
Pidepunkte selles vallas leidsin ma vähem kui lootsin, minu üheksakümnendad olid natuke muud üheksakümnendad. Kui Johanna küsib oma nõolt, et kuidas indie, gooti ja reivimuusika ühte inimesse ära mahub, siis mina ei näe selles mingit probleemi, lisatagu sinna veel folki ja elektropoppi ja gooti asemel pungisugemetega rokki ja ongi minu tollane muusikamaitse olemas.

Pidu!
Mind hämmastab nii raamatus kui päriselus noorte võime suht suurtes kogustes alkoholi sisse kallata ja olla veendunud oma selgamõeldud surematu-kaštšei-soomurüüs.

Poolautobiograafilisus.Caitlin-Moran
Raamat algab autori märkusega, et see teos on väljamõeldis, kuid arvustustest tuleb välja, et ta on end teosesse kirjutanud pisut rohkem kui ta arvas seda teinud olevat.

Klassivahed ja töölisklassi rõhutamine.
Ma kardan, et ma pole ainus oma põlvkonnas, kellel sõna “klassivõitlus” iroonilise muige esile kutsub, kuigi ma mõistusega saan aru, et suured klassivahed on probleem.

Stiil.
Hoogne ja humoorikas ja mitte kõige siivsama sõnavaraga. Üsna hästi on kokku sobitatud teismelise mõttemaailm ja neljakümnese autori hääl. Joriseda võib, et jutustaja toon raamatus möödunud kolme aasta kirjeldamisel eriti ei muutu.

Miks peaks seda raamatut lugema?
Ega peagi, aga kui mõni eelpool kirjas olev aspekt huvi pakub ja mõni teine eemale ei peleta, võib ehk proovida. Ka ei piiraks ma lugejateringi noortega, vaid soovitaks seda samavõrra nende vanematele.kuidasollanaine

Arvamusi:
Tuulemari
Goodreads
The New York Times
The Guardian
The Independent

Ja veel.
Autoril on plaanis kirjutada ka järjeraamatud. Varem on Caitlin Moranilt eesti keeles ilmunud omaeluline esseekogumik “Kuidas olla naine”. Selle raamatu sisust annab aimu intervjuu Caitlin Moraniga Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus:

Tiina Sulg

 Autori grimassiga pilt ei ole valitud õelusest,
Caitlin Moranile meeldib poseerides nägusid teha.
Pilt on pärit siit.