Indrek Hargla – Lugemissoovitused

Rein Põder „Eike”

Rein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa. „Eike” on samuti hästi kergelt tulevikku piiluv veerand-ulme, mis pajatab loo fiktiivsest eesti naiskirjanikust, kellest saab Nobeli preemia laureaat. Ma julgen tegelikult soovitada kõiki Põderi romaane.

Agatha Christie „Nukker küpress”

Kriminaalkirjanduses ei ole olnud ega tule iialgi geniaalsemat autorit, kui oli dame Agatha. Kõik, mida klassikalises kriminullis on võimalik teha, on Christie ära teinud ja tema kavaluste arsenal oli ilmselt ammendamatu. „Nukker küpress” pole võib-olla nii tuntud Poirot’-lugu kui mõned teised, ent seda iseloomustab väga tugev psühholoogiline pinge ja illusiooniloomisoskus, milles Christiele ei ole võrdset. Kui Christie ehk eksibki selles loos mõne klassikalise kriminulli reegli vastu, siis teeb ta seda lugeja huvides ning algajate põnevuskirjanike jaoks on see hindamatu õpiraamat. Võib-olla üks minu suurimaid lemmikuid Poirot’ lugude seas.

Robert Silverberg „Meid ootab pimedus”

Robert Silverbergi võib pidada kõige tähtsamaks elusaks ulmekirjanikuks. Oma pika loometöö jooksul on ta kirjutanud tohutul hulgal romaane, lühijutte ja lühiromaane ning kõik need on pälvinud olulisi ulmekirjanduse auhindu. Silverbergi iseloomustab väga tugev lüürilis-poeetiline tunnetus ja erakordselt ladus ja sujuv jutustamisoskus, samuti aga julgus hüljata kõiksugused tabud. Silverberg ei kurna kunagi lugejat pikkade tehnika või sõdade kirjeldustega, ta süveneb inimesse muutuvas ajas ja ruumis, tulevikus ja minevikus. See eestikeelne kogumik demonstreerib Silverbergi ühte kõige tugevamat külge – lühiromaane. Lühiromaan on teatav vaheaste jutustuse ja romaani vahel, ja just ulmekirjanduses soositakse sellist vormi väga. Ja Robert Silverberg on ilmselt kirjutanud kõigi aegade parimad ulmelühiromaanid.

Carlos Ruiz Zafon „Tuule vari”

Selle katalaani kirjaniku triloogia Barcelona ajaloost on saanud juba maailmakuulsaks ja Zafoni nimetatakse vist õigustatult üheks nüüdisaja suurimaks romaanimeistriks, kes on suutnud taaselustada tänapäeva postmodernistlikus kirjandusilmas dickensliku klassikalise romaani. Ei ole just palju autoreid, kelle meisterlikkus sunnib mind armastama, vihkama või hirmu tundma koos peategelasega, tema katsumustele nii kaasa elama, et võtab lausa pisara silma. „Tuule vari” on omalaadne ulmekirjandus, mida lugedes enamik ei saagi aru, et ta loeb ulmet.

Indrek Hargla