Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”

Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”
Charleston – Tartu 2012

See romaan (või ka romaan lühijuttudes) on välja antud USAs, Charlestonis ja osta paistab teda saavat vaid Amazonist, küllap sellest ka teose vähene kajastus meie ajakirjanduses. Loterii blogist võib leida selle kohta kena lühikese arvustuse (autoriks kuulus paljulugeja, kasutaja “kolm”) ja Sven Vabari blogist väikese positiivse mainimise (Vabari blogist soovitan muide lugeda ka kommentaare!)

Kui selle teose teine osa nimega “Hanede hääled” on üsna eklektiline, kummaline, sisekaemuslik, labiilne ja seega väga pilterlik, siis selle teose esimene osa või peatükk “Hallil lõpmata teel” on midagi sootuks muud (ehkki ka ju vähemalt eklektiline ja kummaline), ütleksin lausa, et midagi ulitskajalikku. Kasutaja “kolm” võrdles seda esimest osa teosega “Sada aastat üksildust” (täpsustustega, mida saab lugeda Loterii blogile viidatud lingist). Põhimõtteliselt räägitakse siin ühe perekonna lugu, paljude tegelaste ja vaatepunktide abil, erinevate aegade ja ruumide abil. Muidugi on Ulitskaja mastaapsem, tema kirjeldustele jääb rohkem ruumi, tema teosed on lihtsalt paksemad. Aga vaevalt see sarnasus oli siin Pilteri poolt kuidagi teadlik. Ma joonistasin seda esimest osa lugedes kirjeldatava sugupuu paberile üles, muidu oleks ehk raskeks läinud, vähemasti minu lugemismudeliga (selleski mõttes on võrdlus “Saja aastaga…” kohane). Kõik nimed ei saanudki kirja, mõned tütred olid lihtsalt tütred, mõned pojad olid lihtsalt pojad. Mulle see mittenimetamine meeldis, kohati jäi mulje, nagu jutustataks lugu kellelegi, kes neid nimesid juba niikuinii teab. Seesuguste lihtsalt (st nimetute) poegade hulka kuulus teose esimeses osas ka teise osa jutustaja ja peategelane Larats.

Selles esimeses osas räägitakse ju tegelikult Eesti ajaloost, lihtsalt läbi ühe konkreetse perekonna. Enamasti räägitakse siin olmest, eluolust, elamistingimustest: “Kui me 1967. aasta alguses korteri Pelgulinna suurde paneelmajasse saime, sellist korterit olime üle viieteistkümne aasta järjekorras oodanud, aga muudkui lasti Venemaalt tulnud töölisimmigrantide peresid meist ette, kuni lõpuks ikka ära jõudsime oodata, siis esimesel õhtul tulime kohmetult kööki kobarasse kokku ja lihtsalt olime seal, me ei osanud midagi teha, sest korter, see kauaoodatud õnn, oli nüüd meie päralt, ja ta tundus tohutu suur ja kohutas meid.” (lk 50). Nende olmekillukeste põhjal täieneb pilt, paljudele lähiajaloost tuttavad nähtused kirjutatakse taas meie ette. Räägitakse küll ka muust, mobilisatsioonist, läände põgenemisest, aga seda mahajääjate vaatepunktist ja mitte väga emotsionaalselt. Detailide kaudu saab kokku suurem pilt (eelkõige küll küllap seetõttu, et me seda suuremat pilti tegelikult ajalooõpikutest või lausa mälu järgi juba teame), olmeküsimuste taustal on koguaeg ka midagi suurt ja hirmutavat. Aga see on peidus, ridade vahel.

Teine osa, “Hanede hääled” on niisiis nö. pilterlikum, teatud obsessioonid, teatud kindlad teemad korduvad (võrreldes Pilteri varasemate teostega): üksindus, juutlus (ja eraldi juudi naised), mingisugune reaalsuskatkestus või -nihe, Lääne-Eesti kohad. Aga siin on see ehk kontsentreeritum kui varasemates teostes, tihti mainimise tasandil (nagu jutustaks lugu kellelegi, kes seda niikuinii teab või nagu jutustaks lugu, mida juba korduvalt on jutustatud). Aga see mainimine annab siin mingi eraldi kvaliteedi, vähemasti mulle, kes ma Pilteri varasemaid teoseid lugenud olen. See mainimine võib olla näiteks niisugune: “Kui siis 1992. ja 1993. aastal mind vastselt taastatud rahvuslikku sõjaväkke kutsuv Eesti politsei taga otsima hakkas, vallandas see minul esmalt hüsteeria ja siis paarkümmend aastat kestnud skisofreenia.” (lk 99). Ja eksib see, kes arvab, et sellest hüsteeriast ja skisofreeniast nüüd kohe pikemalt rääkima hakatakse. Ei hakata kohe, aga üldiselt räägitakse küll, ridades ja ridade vahel, siin ja seal, ikka mainimisi.

Selle raamatu teine pool on lõpmata traagilisest üksildusest, mida aga traagiliselt ei väljendata: “Kui ma Odüsseiat lugesin, oli hilissügis. Kellelegi ma silmi ei teinud, mu silmades oli selleks liiga tuhm sära. Seegi minuga käia ei tahtnud. Ja mis see käimine muud ongi, kui kõndimine õhukesel jääl.” (lk 107). See üksildus, üksiolemine oleks nagu vastukaaluks teose esimese poole (vaatepunktide, häälte, tegelaste) paljususele, (sündmuste, elude) tihedusele.

Maia Tammjärv

Lauri Pilteri pilt on pärit siit.