Archive for the ‘Tammjärv, Maia’ Category

Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”

Lauri Pilter “Aerudeta köisraudteel”
Charleston – Tartu 2012

pilteraerudetaSee romaan (või ka romaan lühijuttudes) on välja antud USAs, Charlestonis ja osta paistab teda saavat vaid Amazonist, küllap sellest ka teose vähene kajastus meie ajakirjanduses. Loterii blogist võib leida selle kohta kena lühikese arvustuse (autoriks kuulus paljulugeja, kasutaja “kolm”) ja Sven Vabari blogist väikese positiivse mainimise (Vabari blogist soovitan muide lugeda ka kommentaare!)

Kui selle teose teine osa nimega “Hanede hääled” on üsna eklektiline, kummaline, sisekaemuslik, labiilne ja seega väga pilterlik, siis selle teose esimene osa või peatükk “Hallil lõpmata teel” on midagi sootuks muud (ehkki ka ju vähemalt eklektiline ja kummaline), ütleksin lausa, et midagi ulitskajalikku. Kasutaja “kolm” võrdles seda esimest osa teosega “Sada aastat üksildust” (täpsustustega, mida saab lugeda Loterii blogile viidatud lingist). Põhimõtteliselt räägitakse siin ühe perekonna lugu, paljude tegelaste ja vaatepunktide abil, erinevate aegade ja ruumide abil. Muidugi on Ulitskaja mastaapsem, tema kirjeldustele jääb rohkem ruumi, tema teosed on lihtsalt paksemad. Aga vaevalt see sarnasus oli siin Pilteri poolt kuidagi teadlik. Ma joonistasin seda esimest osa lugedes kirjeldatava sugupuu paberile üles, muidu oleks ehk raskeks läinud, vähemasti minu lugemismudeliga (selleski mõttes on võrdlus “Saja aastaga…” kohane). Kõik nimed ei saanudki kirja, mõned tütred olid lihtsalt tütred, mõned pojad olid lihtsalt pojad. Mulle see mittenimetamine meeldis, kohati jäi mulje, nagu jutustataks lugu kellelegi, kes neid nimesid juba niikuinii teab. Seesuguste lihtsalt (st nimetute) poegade hulka kuulus teose esimeses osas ka teise osa jutustaja ja peategelane Larats.

Selles esimeses osas räägitakse ju tegelikult Eesti ajaloost, lihtsalt läbi ühe konkreetse perekonna. Enamasti räägitakse siin olmest, eluolust, elamistingimustest: “Kui me 1967. aasta alguses korteri Pelgulinna suurde paneelmajasse saime, sellist korterit olime üle viieteistkümne aasta järjekorras oodanud, aga muudkui lasti Venemaalt tulnud töölisimmigrantide peresid meist ette, kuni lõpuks ikka ära jõudsime oodata, siis esimesel õhtul tulime kohmetult kööki kobarasse kokku ja lihtsalt olime seal, me ei osanud midagi teha, sest korter, see kauaoodatud õnn, oli nüüd meie päralt, ja ta tundus tohutu suur ja kohutas meid.” (lk 50). Nende olmekillukeste põhjal täieneb pilt, paljudele lähiajaloost tuttavad nähtused kirjutatakse taas meie ette. Räägitakse küll ka muust, mobilisatsioonist, läände põgenemisest, aga seda mahajääjate vaatepunktist ja mitte väga emotsionaalselt. Detailide kaudu saab kokku suurem pilt (eelkõige küll küllap seetõttu, et me seda suuremat pilti tegelikult ajalooõpikutest või lausa mälu järgi juba teame), olmeküsimuste taustal on koguaeg ka midagi suurt ja hirmutavat. Aga see on peidus, ridade vahel.

lauripilterTeine osa, “Hanede hääled” on niisiis nö. pilterlikum, teatud obsessioonid, teatud kindlad teemad korduvad (võrreldes Pilteri varasemate teostega): üksindus, juutlus (ja eraldi juudi naised), mingisugune reaalsuskatkestus või -nihe, Lääne-Eesti kohad. Aga siin on see ehk kontsentreeritum kui varasemates teostes, tihti mainimise tasandil (nagu jutustaks lugu kellelegi, kes seda niikuinii teab või nagu jutustaks lugu, mida juba korduvalt on jutustatud). Aga see mainimine annab siin mingi eraldi kvaliteedi, vähemasti mulle, kes ma Pilteri varasemaid teoseid lugenud olen. See mainimine võib olla näiteks niisugune: “Kui siis 1992. ja 1993. aastal mind vastselt taastatud rahvuslikku sõjaväkke kutsuv Eesti politsei taga otsima hakkas, vallandas see minul esmalt hüsteeria ja siis paarkümmend aastat kestnud skisofreenia.” (lk 99). Ja eksib see, kes arvab, et sellest hüsteeriast ja skisofreeniast nüüd kohe pikemalt rääkima hakatakse. Ei hakata kohe, aga üldiselt räägitakse küll, ridades ja ridade vahel, siin ja seal, ikka mainimisi.

Selle raamatu teine pool on lõpmata traagilisest üksildusest, mida aga traagiliselt ei väljendata: “Kui ma Odüsseiat lugesin, oli hilissügis. Kellelegi ma silmi ei teinud, mu silmades oli selleks liiga tuhm sära. Seegi minuga käia ei tahtnud. Ja mis see käimine muud ongi, kui kõndimine õhukesel jääl.” (lk 107). See üksildus, üksiolemine oleks nagu vastukaaluks teose esimese poole (vaatepunktide, häälte, tegelaste) paljususele, (sündmuste, elude) tihedusele.

Maia Tammjärv

Lauri Pilteri pilt on pärit siit.

Advertisements

Jennifer Egan “A visit from the goon squad”

Veidra pealkirjaga Pulizeri ja National Book Critics Circle Award’iga auhinnatud romaan (hinnatud ka “jutukoguks” – millega ma siinkohal ei nõustuks) on üks parimaid, mida viimasel ajal lugenud olen. On raske arvata, kui kaua niisuguse romaani kirjutamine aega võiks võtta, sest põjalikke teadmisi (või usutavaid illusioone neist) erinevaist valdkondadest on siia sisse kirjutatud väga palju (peamiselt muusikatööstuse kohta, aga ka antropoloogia, turunduse, kunstiajaloo jne kohta).

Peamisi tegelasi, kelle ja kelle sõprade-tuttavate-sugulaste ümbert lugu end lahti kerima hakkab, on kaks: muusikaprodutsent Bennie Salazar ja tema kunagine assistent Sasha. Mittelineaarselt, kogu teose käigus, ilmub lugejate ette erisuguseid ja erisuuruseid killukesi Bennie ja Sasha minevikust, tulevikust ja mingist võimalikust olevikust (mille võiks kehtestada ehk teose kaks esimest peatükki).

Narratiivi ülesehitus nõuab lugejalt tähelepanelikkust, muuhulgas sellepärast, et tegelasi (kellest paljudele laenatakse ka jutustaja vaatepunkti) on palju, erinevate peatükkide tegevus toimub erinevail aegadel, mis ei pruugi selguda mitte peatükkide alguses, sellest ei pruugi (otse) rääkida ka jutustaja või tegelased omavahel – suhteline toimumisaeg tuleb otsustada lugejail endil arvukate vihjete – erinevate tegelaste nimede, nende kaaslaste nimede, toimumiskohtade jne põhjal. Jutustaja vaatepunkt, nagu öeldud, liigub ühe tegelase juurest teise juurde, keelamata endale aeg-ajalt ka teatavat kõigeteadmist, mis laseb ühe või teise (kõrval)tegelase terve edasise elu kokku võtta paari lausega, jättes samas mõnegi olulisema tegelase elusaatuse kokkuvõttes õhku rippuma. Enamik küsimusi saavad aga aegamisi vastuse, vähemasti mingis osas. Tegelaste vahel joonistuvad selgemad niidid, tegelaskond kujuneb enam ja enam läbipõimunuks, erinevad tegelased vilksatavad väga erinevate peategelastega peatükkides. Raamatut on raske käest panna kui ta juba kätte on võetud, tegelased kasvavad lähedasemateks. Romaan võib panna lugeja mõtlema kõigi nende arvukate inimeste peale, kellega temal elu jooksul põgusam või põhjalikum kokkupuude on olnud ja sellele, mis neist nüüd on saanud (“*What ever happened to…?”,* lk 71). 

Niisugust raamatut võiks kirjutada lõputult, aga iga hea asi saab kord otsa.

Autori koduleht: http://jenniferegan.com/

Maia Tammjärv