Guy Gavriel Kay “Tigana”

Kanada kirjaniku Guy Gavriel Kay rohkem kui 20 keelde tõlgitud loomingust jõudis tänu Juhan Habichtile ja “Varrakule” esimene raamat nüüd ka meie lugemislauale. Itaallased muide panid oma väljaande pealkirjaks “Tigane”, sest G. G. Kay oli teadmatult andnud oma raamatule prantsuse jalgpalluri nime.

Hariduselt on autor jurist, kes on kirjutanud tegelike kohtuprotsesside põhjal palju dramatiseeringuid nii raadiole kui televisioonile vastavateemaliste sarjade jaoks.  Tähelepanuvääriv fakt on, et üsna noores eas paluti ta toimetama J. R. R. Tolkieni “Silmarillioni”, mis ilmus pärast autori surma. Ta on kirjutanud ka sotsiaal- ja poliitikateemalisi kommentaare Inglise ajalehtedele “The National Post”, “The Guardian” ja “Globe and Mail” ning pidanud erinevatel teemadel loenguid paljudes maailma ülikoolides. Tõeliselt tuntuks sai ta siiski ajaloolise fantasy autorina, kõikidest tema teostest on saanud bestsellerid.

Kay raamatutes on tähtis koht muusikal ja tema lood on andnud inspiratsiooni ka heliloojatele, selle kohta võite lugeda siit.

Mitte keegi ei mäleta Tiganat – imeilusat väikest maad, kus elasid õnnelikud inimesed, maad, mille linnad olid täidetud kauni arhitektuuri ja kunstiga, mille kuri võlur ja anastaja Ygrathi Brandin hävitas nii maa pealt kui inimeste mälust kättemaksuks oma poja surma eest.  Mitte keegi peale inimeste, kes olid sündinud sellel maal. Nad ei saa sellest maast kellelegi jutustada, sest isegi maa nime ei suuda kuulda keegi, kes pole seal sündinud. Nad ei saa sellest maast jutustada oma lastele, sest nood ei kuule… “Mälu on hinge alustala,” ütleb autor. “Olgu mälestus sinust nagu nuga mu hinges,” ütlevad raamatu kangelased.

On siiski veel inimesi, kes on võtnud oma elu eesmärgiks Tigana tagasi tuua. (See elueesmärk nõuab mõistagi palju teisi elusid. Sest türannidel on kombeks tappa vastuhakkajate või kas või selles kahtlustatute kogu suguvõsa. See on eriti tulus, kui tegu on varaka suguvõsaga. Tapetakse piinarikkalt.)

Ellu on jäänud printsi poeg Alessan, kes käib ringi rändmuusikuna, saatjaks õukonna skulptori ja printsi lähedase sõbra poeg Baerd. Elus on kirglik punapäine kaunitar Catriana, kes ei suuda taluda häbi, et tema isa lahkus perega juba enne lahingut, see häbi kannustab teda hulljulgemaks kui ülejäänud (meeste)seltskond kokku. Elus on Devin, kes isegi ei tea, et ta on sündinud Tiganas, sest igaks juhuks pole isa talle sellest rääkinud, isa on talle õpetanud vaid hällilaulu viisi, mille järgi prints ta ära tunneb. (See teguviis peaks olema tuttav paljudele, kes võõra võimu all üles kasvanud.) Elus on skulptori tütar Dianora, kes sokutab enda Brandini saišani (haaremisse), et türann tappa, kuid armub temasse lootusetult. Ta leiab ka vastuarmastuse. Kuid kuristiku ületamiseks armastusest ei piisa.

Kogu ettevõtmise teeb veelgi keerukamaks tõik, et vabaneda ei tule mitte ühest, vaid kahest võlurist ja türannist, kes valitsevad kogu poolsaart enam-vähem võrdselt, kuid ühe hävimisel haaraks teine kogu võimu. Niisiis tuleb neist lahti saada üheaegselt.

Kõigi ees on rasked valikud, ja kuigi tapma peavad oma eesmärgi saavutamiseks kõik, ei näidata kangelasi sellega kergesti leppimas või seda nautimas.

Kuigi raamatu maailmas on teistsugused jumalad ja mütoloogia ning taevas kaks kuud, on inimesed samasugused kui meie. Või õigemini on inimesed sellised, nagu meiegi oma ettekujutuses olime vanadel aegadel, kui taevas oli sinisem, rohi rohelisem ja kangelased kangelaslikumad. Praegu on inimesed pragmaatilisemad, ehkki vägivalda on ilmselt sama palju.

Kui mind selles väga toredas raamatus üldse miski häiris, siis vast see, et ma tõesti pole harjunud ja ei tahagi harjuda erootikaga fantasy-kirjanduses, see tundub võõras ja üleliigne. Armastusliinide üle ma nii väga ei kurda, eks need ole elu osa, ehkki taevas hoidku fantasy eest, kus kõik lõpuks mehele saavad…

Aga G. G. Kay raamatuid loeks küll veel!

Kaja Kleimann

Tigana kaart on pärit siit.