Robert Randma “Sigaret”

Eesti kirjanduse uue põlvkonna huvitavamaid autoreid I

Alustan viimatiloetust, liikudes pöördkronoloogiliselt neid autoreid ja teoseid pidi, mis on mulle sügavamat muljet avaldanud ja mis on minu jaoks kaasaegse noorte kirjutajate proosa süvakiht.

Robert Randma “Sigaret”

1984 a. sündinud autori esikromaan on sürrealistlik, ulmeelementidega psühholoogiline jutt inimeseks olemise mitmetest eri võimalustest. Selle “töövahendiks” on raamatus hinge võime teatud erilise sigareti suitsetamise abil rännata erinevates kehades ja koos eksisteerida nn. doonorkeha oma hingega – nii et tekib üsnagi huvitavaid kooslusi, kusjuures keelekasutus erinevate kehade puhul on erinev – on püütud tabada nii teismelise keeleneediga hipineiu, kunstitudengi, eaka naise jt. loomutruud keelekasutust. Mõni näide illustreerimiseks:

Keha nr.2 (Liina) kahe sõbranna, Kadri ja Liina dialoog:
“Mis värk sul enne selle mulla söömisega ikkagi oli?”
“Mrulla söömisega?”
“Jaa”
“Jaa?”
“Nu kui sa oma mullaste kätega keeleneediga mängima hakkasid.”
“Kadri? Sa olred okei vä?”
“Mismõttes? Ega mina mulda ei söönd.”
“Kas sra räägid praegu mringist hetkrest, kui ma kunagi kuskril purjus olin vä ?” küsin.
Keha nr.4 (Maaema e. Õie )
“Lapsena oli ikka vaba aega küll tegelikult,” jätkan, “ma ei tea kui vana ma siis olin? Nelja- või kuueaastane? Mängisime poistega puu otsas. Ümberringi olid ainult onupojad ja oma vend. Talude vahemaad olid nii suured, et teisi ei näinudki. Käisime ujumas ja suvel pandi meid kõiki rohima. Kaheksa-aastasena läksin ju kooli. 1939 lõpetasin 14-aastasena kuus klassi. Kuus last ainult lõpetaski kuuenda klassi. Koolis oli kaks õpetajat. Esimene, teine ja kolmas klass olid koo9s ja neljas, viies, kuues teises ruumis. Enamus jäigi kuue klassi haridusega – mina aga läksin tütarlaste gümnaasiumi edasi õppima. See oli tasuline ja paljud ei saanud seda endale lubada. 1944. aastal lõpetasin gümnaasiumi. Pommitamise ajal olin ka veel koolis. Mäletan, et pommitamise vahepeal jooksin üle Toompea kodu poole. Elasin siis Rataskaevu tänaval. Kõik põles. 9.märts oli see.”
Väga eheda ja hingeminevana mõjub ema kiri Raulile. Katkendeid sellest:
“Kallis poeg!
Kirjutan sulle, sest ei taha sinuga enam tülitseda.. Meil kummalgi ei ole sellest midagi võita. Mina olen sinu ema ja sina minu poeg. Kumbki meist ei saa üksteist asendada ja me ei lakka teineteist armastamast. Võime tülitseda ja öelda asju, mida hiljem kahetseme, kuid see on ainult elu. Minule meeldib mõelda, et sina oled alatiseks minu väike poeg – puhas koledustest, valetamisest, vägivallast ja ihadest. Sulle meeldib mõelda, et olen sinu jaoks pidevalt olemas, et olen täiuslik ema, kes elab kombekohast ja viimistletud elu. Kuid me oleme mõlemad inimesed, oma vigade ja koledustega, Kohtudes näitame endast parimat – me mõlemad teame seda. Peame võtma teineteist kui ema ja poega, kuid eelkõige kui inimesi…
Loodan, et oskad mõista kõiki neid otsuseid, mida mina olen teinud inimesena – rollis, mis ei muuda kuidagi minu positsiooni emana sinu elus ega ohusta minu jäägitut armastust sinu vastu.
Kirjuta mulle. Helista mulle. Ootan. Ema”

Emotsionaalselt vapustavalt mõjus mulle ka raamatu lõpus toodud Rauli hinge filosofeerimine identiteedi teemal enne oma koomas kehasse tagasiminekut
“Keerutan viimast sigaretti käes ja uurin oma keha. Mu keha nina aukudest lähevad sisse kaks peenikest hapnikutoru. Ma ei tea, kuidas see töötada võiks. Hakkan nutma ja mõtlen, et nii saabki sust kameeleon. Ma ei ole päris inimene. Ma olen peegeldus. Ma peegeldan kõike ja ei ole enam keegi. Kohanen ümbritsevaga ja saan selleks, mis teised on. Värvid muutuvad, kuid ma olen topis, mida inimesed täidavad kõige sitaga, mis nad hetkel tahavad olla. Ma olen su õnn, su kurbus, su valu, su süljekanister. Kui sa oled tühi, peegeldan ma sulle tühjust ja tegelikult olen ma seda kogu aeg olnud. Ka oma kehas. Mind pole kunagi olemas olnud. Ma olen tühipaljas peegeldus. Kõik need aastad, mis ma olen teiste seltsis veetnud, on nad tegelikult veetnud iseendaga. Kõik need aastad olen ma neile  pakkunud võimalust emotsionaalseks masturbeerimiseks. Ma armastan neid Ainult tänu sellele, et nad armastavad iseend. Minu enda identiteet devalveerus aastaid tagasi – siis kui ma olin teismeline, nii et olen seda tükki juba kaua mänginud. Seda spontaanset teatrit, kus mu rollid vahelduvad mereröövli tütre ja kõigi vahel , kellega ja kelles ma elanud olen. Mul endal ei ole hinge. Ma saan ainult peegeldada teiste omi. Laenatud peegeldav identiteet. Kas see on surm? Või elu? Või mälestus? Kaja peeglis. Peegel peeglis. Peegel peegeldab peeglit, mis peegeldab peeglit ja seal kõige lõpus on peegeldatav. Ja meid kokku on arvuliselt kaks, olemuslikult üks. Hingesugulus on igand. See on plaksumäng – sünkroontants. Kas sa tõesti arvasid, et võõrad peopesad  istuvad nii täiuslikult kunagi sinu käte sisse? Ei. Need on su enda käed. Suudlus autoportreele.
Läidan sigareti.”

Ka raamatu kaanekujundus – originaalne liikumises muutuv pilt alasti figuuridega – on täistabamus. Siin vastab vorm 100% sisule. Kuid ajakirjas “Naised” on kirjutatud, et Selveri kaubanduskett pidas raamatu esikaant liiga paljastavaks ning keeldus seda müüki võtmast. Autor peab sellist lähenemist absurdseks.

Tegemist on 2008. a. romaanivõistlusel äramärgitud teosega. Robert Randma oli ka 2009. a. Betti Alveri debütantide auhinna nominent.

Lisamaterjali Randma ja tema “hüsteerilise realismi” võtmes loodud teose kohta leiab:
Eia Uus Postimehes
Eia Uus purpurmust.org foorumis
Birk Rohelend hingeturismist Postimehes
Birk Rohelend purpurmust.org foorumis
Diana Leesalu Eesti Päevalehes
Silver Sära Ulmekirjanduse Baasis
Veiko Märka Eesti Ekspressis
Liivametsa lugemistes
Loterii-blogis võrdleb kirjutaja Kolm raamatut Becki muusikaga
Robert Randma intervjuu Cosmopolitanile
Intervjuu Eesti Päevalehele
Intervjuu ajakirjale Naised
Kristel Kossari intervjuu autoriga Kukuraadios Publikumärk 2009. a. mais

Ülli Tõnissoo