“Põhjamaade romaan”

Ma olen mõnikord siiras hämmingus, mida ja kuidas kirjastus “Eesti Raamat” välja annab.* Küll aga tahan ma kirjastust südamest tänada “Põhjamaade romaani” sarja jätkuva käigushoidmise eest.

 

“Põhjamaade romaani” hõbedaste kaante vahel on 1997. aastast ilmunud 24 raamatut. Olen lugenud neist pooli – Anu Saluääre tõlgitud Frans Gunnar Bengtssoni viikingiromaani “Orm Punane” (1997), Elvi Lumeti tõlgitud Herbjørg Wassmo triloogiat “Dina raamat” (1997), “Õnne poeg” (2000), “Dina pärandus” (2001), mis seostub Põhjala kangete naistega nii ajaloos, kirjanduses kui legendides, Anu Saluääre tõlgitud Vilhelm Mobergi tetraloogiat “Väljarändajad” (2002), “Sisserändajad” (2005), “Asunikud” (2006) ja “Viimane kiri Rootsi” (2009), mis tegeleb 19. sajandil Ameerikasse väljarändamise teemaga, Eha Vaini tõlgitud Lars Saabye Christenseni kunstnikuromaani “Modell” (2007), Elvi Lumeti tõlgitud Anne Birkefeldt Ragde triloogiat “Berliini paplid” (2008), “Erakvähid” (2008) ja “Rohelised aasad” (2008) ja Eva Velskri tõlgitud Jens Christian Grøndahli kaasaegset perekonnaromaani “Neli päeva märtsis” (2009) – ega ole kunagi pidanud pettuma.

Nende kõigi kohta saab kokkuvõtvalt öelda, et nad on:

• Perekonnasaagad. Vaatluse all on tavaliselt mitu põlvkonda või sama põlvkonna mitu haru. Kõik need omavahel põimuvad sugulussuhted ja minevikuvarjud on olulised, kuid mitte üksteist lämmatavad, vaid loo arengule suurepäraselt kaasaaitavad.
• Mäluraamatud. Tegemist on kas ajalooliste romaanidega või kui põhitegevustik toimub kaasajas, siis alati on viiteid ja kirjeldusi minevikust.
• Traditsioonilised psühholoogilised romaanid. Tegelaste karakterid, arengud ja omavahelised suhted on kirja pandud süvitsiminevalt, usutavalt ja huviga loetavalt.
• Panoraam-romaanid. Ühe romaaniga on hõlmatud mitmed tegevuspaigad, erinevad ajastud ja vägagi kirev tegelaskond. Autoritel on õnnestunud kokku võtta teatud ajastul ühiskonnas või vähemalt mõnes ühiskonnakihis toimuv, muutumata fragmentaarseks või ülelibisevaks.
• Eetikaga tegelevad raamatud. Küllalt olulisel kohal on romaanides valikud ja nendega seonduvad eetilised probleemid, mis võivad ilmsiks tulla alles aastate möödudes.
• Põhjamaise inimese portreed. Nii mitmeski raamatus on lahti kirjutatud fenomen, et suurte emotsioonide puhul hoitakse tihtipeale oma suu kinni, aga väljaelamata pinged kuhjuvad ning lahvatavad aeg-ajalt kummalistes olukordades.
• Sünkjad lood. Romaanides on tihtipeale tuntavad tumedad allhoovused, olgu need siis tingitud valedeks osutunud valikutest, minevikupainetest või elu piiratuse tunnetamisest.
• Head raamatud. Igaühte neist julgen ma soovitada ka teistele lugemiseks.

“Põhjamaade romaani” sarjas on veel ilmunud Ene Mäe tõlgitud Göran Tunströmi “Varas” (1999), Aet Püssimi tõlgitud Ib Michaeli “Prints” (1999), Imbi Lepiku tõlgitud Johannes Vilhelm Jenseni “Kuninga langus” (2001), Aet Püssimi tõlgitud William Heineseni “Hea lootus” (2002), Anu Saluääre tõlgitud Per Olov Enquisti “Ihuarsti visiit” (2004), Eha Vaini tõlgitud Märta Tikkaneni “Isiklikud asjad. Suur hülgekütt” (2004), Aet Püssimi tõlgitud Dorrit Willumseni “Pruut Gentist” (2005), Anu Saluääre tõlgitud Per Olof Sundmani “Insener Andree õhuretk” (2005), Tõnis Arnoveri tõlgitud Lars Sundi “Eriku raamat” (2006) ja Katre Ezzoubi tõlgitud Rose Tremaini “Muusika ja vaikus” (2008).

Niisiis tänan kirjastust “Eesti Raamat”, et “Põjamaade romaani” näol on olemas valik raamatuid, mida võib lugeda täna, homme, kümne aasta või aastakümmnete pärast.

Tiina Sulg
________________________________________________________________________________
* Ma ei saa siiamaani üle sellest, et kirjastus ostis ära Heinleini avaldamisõigused, laskis Lauri Saaberil teha suurepärase tõlke ning andis siis raamatu “Kuu on karm armuke” välja pehmekaanelisena, olematu kujundusega ja küsis hinnaks kroon lehekülg, kaaned kaasa arvatud.