Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”

Audrey Niffeneggeri “Ajaränduri naine” on minu viimatiloetud raamat, millest sain tõelise vaimse naudingu ja katarsise. Asi läks isegi nii kaugele, et kui olin nädalavahetusel olude sunnil sunnitud lugemise katkestama, hakkasin selle järele lausa igatsema, nii paeluv oli süžee minu jaoks.

Teos on mitme žanri õnnestunud kooslus ja seepärast eeldatavasti leiab ka lugejate seas laia kõlapinna. Nimetan siin need žanrid:

• Armastusromaan – naispeategelase Clare`i (tema ongi ajaränduri naine) suurest armastusest, selle ootusest, leidmisest ja äratundmisest; armastusest, mis kestab elu-surma piirjoonest siin- ja sealpool.
• Suhteromaan – nii nais- kui meespeategelase peresidemetest ja nendega seonduvatest positiivsetest ja negatiivsetest probleemidest, sünniootusest ja leinast, mitmesugustest suhetest sõpruskondades.
• Kunstnikuromaan – Clare on kunstnik, kes teeb moodsaid taieseid, paberskulptuure, mille valmistamist on üsnagi detailselt kirjeldatud. Kunstnikust autor ei unusta raamatu lõpus muuhulgas tänamast ka oma tuttavaid paberimeistreid, kes jagasid temaga oma ametialaseid teadmisi.
• Ulmeromaan – ülalnimetatud teemadest vestmisel on kasutatud ulmevaldkonda kuuluvaid vormilisi võtteid.

Peategelane Henry De Tamble on oma eluea piires ajarändur – tal on eriline immuunsüsteemi ja geneetikaga seotud häire, mida on nimetatud kronopuudeks ja mis võimaldab tal ajas rännata – kanduda hetkega oma füüsilises olekus alasti kas oma minevikku või tulevikku ning vahel ka kohtuda seal oma „mina” teisikuga (midagi isiksuse kahestumisega seotut psühhiaatriast). Tähtsaimad on aga kohtumised Clare`iga vanuses, milles too on sel ajahetkel, kuhu Henry maandub. Kuna Henry ei saa oma ajarändudele riideid kaasa võtta, põhjustab see talle palju probleeme. Kronopuue päästab lapsepõlves läbielatud liikluskatastroofis 5-aastase Henry elu, aga hiljem saab talle ikkagi saatuslikuks. Henryl on väga raske elada teadmisega sellest, mis tulevikus juhtub, saamata ise sealjuures midagi muuta. Kõlama jääb fatalism – saatusest ettemääratut ei saa vältida.

Kahjuks ei saa raamatut teemaloetelus nimetada „raamatukogu-romaaniks”, kuigi autor on Henryle andnud raamatukoguhoidja ameti. Amet ei mängi mingit erilist rolli tegelase isikupärastamisel, Henry võiks olla ametilt kes iganes.

Raamat on ilmunud sarjas „Eesti Naise raamat” (2003-), mis sisaldab tõlkeid menukatelt naisautoritelt, alates inglise kirjanduse grand old lady`st Doris Lessingist („Hea naabri päevik”, „Kui vanad suudaksid”) ja lõpetades inimlikult sooja huumoriga kujutatud Bridget Jonesi looja Helen Fieldinguga ( „Kuulsuste klubi ristiretk”).
Praegu ongi selle sarja noorimaks autoriks Audrey Niffenegger (s.1963) oma esikromaaniga, mis võiks minna kirjastamise ajalukku, kuna käsikiri sai kaheksalt suuremalt kirjastuselt äraütlemised. Kui raamat siis lõpuks ühe väikekirjastuse poolt välja anti, osutus ta hiljem ülimenukaks nii müügiedult kui tõlgete arvult – tõlgitud enam kui 20 keelde. Eesti keelde on tõlkinud raamatu Maria Drevs. Tekstis esineb kahjuks ka mõningaid keelelisi „näpuvigu”, sest toimetaja pole olnud oma tööd tehes mitte eriti hoolas. Siiski ei suuda see vähendada teose kunstilist väärtust…

Kordan veel – lugedes tundsin, et see on täiesti „minu raamat” ja seepärast julgen seda soovitada ka kõikidele teistele, kelle meelelaadis on kasvõi terake romantikat ja fantaasiat.

Praegu, värske uudisteosena, on sellest raamatust saanud tõeline hit ehk raamatukogu-keeles „järjekorra-raamat”.

Ülli Tõnissoo