Eraomandi mõiste on kogukondlike staroveride juures alati natuke ebamäärane olnud, kuid nähtavasti hakatakse just kolhoosikorra ajal varastamist loomulikuks pidama (lk. 153).
Staroverid, kes 17.sajandist saati on maailma lõppu oodanud, hakkavad kaotama usku- veel mitte Jumalasse endasse, kuid viimane kohtupäev paistab lükkuvat üha kaugemale (lk. 191).
Varemalt oli igas külas oma tola- inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga (lk. 455).
Need 3 tsitaati iseloomustavad rahvakildu, keda olen alati pidanud Eesti tõeliseks venekeelseks rahvusvähemuseks. Kirde-Eesti venekeelne elanikkond tavatseb ka ennast kutsuda rahvusvähemuseks, kuid nende lugu mind ei kõneta. Nii seotud on nende lugu nõukoguliku venestamisega.
Peipsiveere vanausulisi aga olen alati omadeks pidanud. Olen nende kultuuri ja elu-olu püüdnud tutvustada ka oma lastele ja lastelastele. Eelmisel suvel veetsin 3 päeva oma laste peredega (16 inimest) reisil Luhamaa – Värska – Voronja – Kolkja – Alatskivi – Kasepää – Mustvee – Vasknarva. Paganama kahju, et mul ei olnud siis veel olemas Vahur Afanasjevi suurepärast raamatut peipsivenelaste elust ja saatusest. Oleksin osanud nende elust rääkida paremini Alatskivil ja Varnjas, Kolkjas ja Mustvees. Usun, et see raamat, aitab paremini mõista seda rahvakildu.
Vahur Afanasjev kinnitas ühes usutluses, et vanausulised ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas.
Mul ei ole talle siinkohal midagi lisada.
Kalle Küttis
Lugemissoovituse blog 