Posts Tagged ‘vanausulised’

Raul Oreškin “Minu Peipsiveer”

See pole ammu enam mingi saladus, et „Minu”-sarja kvaliteet on väga kõikuv – kirjutavad neid raamatuid ja enamasti lihtsad inimesed, kelle eneseväljendusoskus on kord nii ja kord naa. Aga Oreškini kohta võib kindlasti öelda, et tema kirjameheoskused on mäekõrguselt üle ta kihlvedude realiseerimise oskustest (viide juhtumile, mida mees ise raamatus nimetab lühidalt „fopaaks”). Ja kui veel vastab tõele eessõnas toodud väide, et kuu aega enne käsikirja üleandmise tähtaega polnud mees „Minu Peipsiveerest” ridagi kirjutanud, siis müts maha ka autori kiiruse ja produktiivsuse ees.

Lühidalt: Raul ja tema elukaaslane ostavad sisuliselt mehe unenäo ajel ja maja seestki nägemata kinnistu Peipsi järve ääres asuvas vanausuliste kultuurist läbiimbunud Varnja külas. Vana majaga kaasneb omajagu müstilist (ilma usteta tuba) ja mitte nii väga müstilist (läbivajuvad põrandad). Üheskoos sünnib kunstihuvilisel paaril idee: siia peab tulema galerii.

Oreškin oskab ja suudab kunstigalerii sündi ja arengut ning kohapealset elu ja inimesi väga kaasahaaravalt kirjeldada ning kes kordki Varnjas-Kolkjas-Kasepääl Peipsi hõngu nuusutanud, tunneb end lugedes asjaosalise ning reisile kaasavõetuna. Meid võetakse justkui omaks – nagu see kant ja inimesed võtsid omaks Rauli-Kaili ja Voronja galerii.

Elulist kunstigalerii arendamise lugu vürtsitab autor ilukirjanduslike unenäoülevaadete ja mõnusa huumoriga. Olgu siinkohal üht kohta mälu järgi tsiteeritud. „Me ei tohi kellelegi öelda, et ostsime maja seda vaid üks kord näinuna ja nii, et isegi sees ei käinud,” kurtis Kaili. „Keegi ei saa teada,” lohutasin mina.

Lugeja saab muuhulgas heita pilgu nii sellele, kuidas sünnib kunst, kui ka sellele, mismoodi kasvatatakse kuulsaid Peipsi sibulaid. „Minu Peipsiveere” on lugemisena siiruviiruline, mahe, aga ka pisut kibe – nagu see kant isegi.

Raul Oreškin on töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, täitnud Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri kohustusi, tegutsenud Tartu Uue Teatri juhina ning praegu võib teda leida aktiivselt tegelemas Voronja galeriiga.

Varasemalt on Oreškin kirjutanud Betti Alveri auhinnaga pärjatud lühipalade raamatu „Kui ma vananen…“.

Janar Kotkas

Foto: Gabriela Liivamägi

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vahur Afanasjevi raamat „Serafima ja Bogdan“ on minu jaoks väga elutruu ja veenev ja kohati tekkis tunne nagu jälgiksin tegevust seal kohapeal. Raamat on kirju ja haaras mind täielikult ning ma ei imesta terakestki, et ta valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaadiks.

Olenemata teose mahukusest on see aga väga mõnusalt loetav ja raamatu lõppedes oli mu kahjutunne suur, sest oleksin meelsasti tahtnud tegelaste tegemisi veel edasi jälgida.

Minu ema on pärit Peipsiäärest, küll mitte vanausuliste külast ja peaks olema enda sõnul enam-vähem päris eestlane. Seega on see Eestimaa kant on mulle tuttav ja armas, sest olen seal veetnud pikki ja tegusaid suvesid oma elust. Ehk oli ka see põhjuseks, miks see raamat mulle nii hinge läks.

Kristen Lahtein

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Eraomandi mõiste on kogukondlike staroveride juures alati natuke ebamäärane olnud, kuid nähtavasti hakatakse just kolhoosikorra ajal varastamist loomulikuks pidama (lk. 153).

Staroverid, kes 17.sajandist saati on maailma lõppu oodanud, hakkavad kaotama usku- veel mitte Jumalasse endasse, kuid viimane kohtupäev paistab lükkuvat üha kaugemale (lk. 191).

Varemalt oli igas külas oma tola- inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga (lk. 455).

Need 3 tsitaati iseloomustavad rahvakildu, keda olen alati pidanud Eesti tõeliseks venekeelseks rahvusvähemuseks. Kirde-Eesti venekeelne elanikkond tavatseb ka ennast kutsuda rahvusvähemuseks, kuid nende lugu mind ei kõneta. Nii seotud on nende lugu nõukoguliku venestamisega.

Peipsiveere vanausulisi aga olen alati omadeks pidanud. Olen nende kultuuri ja elu-olu püüdnud tutvustada ka oma lastele ja lastelastele. Eelmisel suvel veetsin 3 päeva oma laste peredega (16 inimest) reisil Luhamaa – Värska – Voronja – Kolkja – Alatskivi – Kasepää – Mustvee – Vasknarva. Paganama kahju, et mul ei olnud siis veel olemas Vahur Afanasjevi suurepärast raamatut peipsivenelaste elust ja saatusest. Oleksin osanud nende elust rääkida paremini Alatskivil ja Varnjas, Kolkjas ja Mustvees. Usun, et see raamat, aitab paremini mõista seda rahvakildu.

Vahur Afanasjev kinnitas ühes usutluses, et vanausulised ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas.

Mul ei ole talle siinkohal midagi lisada.

Kalle Küttis

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Eesti on rahvaarvult ja pindalalt küll üsna väike, kuid siia on läbi aastasadade mahtunud sõbralikult kõrvuti elama palju erinevaid kultuure. Mõnikord ei taha me seda endale tunnistada ja siis on väga kena, kui autor võimaldab sedavõrd kaasahaaravalt läbi elada Peipsiääre vanausuliste viimase ilmasõja järgsed tõusud ja mõõnad (viimaseid kippus küll olema hulka rohkem). Selle loo läbi saab see rahvakild ilmselt omasemaks ja miskipärast ei tulnud peale viimase lehekülje lõpetamist kuidagi und, see tank sõitis nagu kuskil ikka edasi ja tagasi.

Mart Laidmets