Archive for the ‘Afanasjev, Vahur’ Category

Tartu linnakirjanik 2019 — Vahur Afanasjev

Halliki Jürma ja Tiina Sulg

Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik

Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.

Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.

Ilus asi. Nii sisult kui vormilt.

Tiina Sulg

Luulenäited

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan” (Вахур Афанасьев “Серафима и Богдан”)

Üks stereotüüpidest, mis kahjustab lõimumise edukat protsessi, on järgmine – on vaja ette valmistada materjale keele õppimise ja eksamite jaoks ning edaspidi saavad inimesed kohe tarbida infot eesti keeles. Kuid see protsess on palju keerulisem, sest näiteks raamatute lugemine isegi C1 tasemega võib olla raske, kuna paljud kirjanikud kasutavad vananenud või poeetilist keelt, mis ei ole võõrkeeles lugejate hästi tabatavad.

Vera Prohhorova tõlkis vene keelde Vahur Afanasjevi ülipopupulaarse romaani „Serafima ja Bogdan“. See on hindamatu panus eestikeelse kultuuri jagamiseks. Raamatu maht juba teeb selle töö väga tõsiseks ettevõtmiseks, kuid ka autori keel on väga omapärane. Teose tõlkimiseks oli vaja detailselt teada nii vanausuliste kui ka Nõukogude Liidu ajalooga ning Eesti geograafiaga seotud sõnavara. „Serafima ja Bogdani“ venekeelsest versioonist on juba praegu saanud suur hitt, Tartus on selle raamatu raamatukogust laenutamiseks vaja oodata järjekorras. See on ka tõlkija teene, et eesti keelest tõlgitud teos on nii populaarne venekeelsete lugejate seas.

Julia Polujanenkova
Tartu Kunstimuuseum

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Vahur Afanasjevi raamat „Serafima ja Bogdan“ on minu jaoks väga elutruu ja veenev ja kohati tekkis tunne nagu jälgiksin tegevust seal kohapeal. Raamat on kirju ja haaras mind täielikult ning ma ei imesta terakestki, et ta valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia laureaadiks.

Olenemata teose mahukusest on see aga väga mõnusalt loetav ja raamatu lõppedes oli mu kahjutunne suur, sest oleksin meelsasti tahtnud tegelaste tegemisi veel edasi jälgida.

Minu ema on pärit Peipsiäärest, küll mitte vanausuliste külast ja peaks olema enda sõnul enam-vähem päris eestlane. Seega on see Eestimaa kant on mulle tuttav ja armas, sest olen seal veetnud pikki ja tegusaid suvesid oma elust. Ehk oli ka see põhjuseks, miks see raamat mulle nii hinge läks.

Kristen Lahtein

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Eraomandi mõiste on kogukondlike staroveride juures alati natuke ebamäärane olnud, kuid nähtavasti hakatakse just kolhoosikorra ajal varastamist loomulikuks pidama (lk. 153).

Staroverid, kes 17.sajandist saati on maailma lõppu oodanud, hakkavad kaotama usku- veel mitte Jumalasse endasse, kuid viimane kohtupäev paistab lükkuvat üha kaugemale (lk. 191).

Varemalt oli igas külas oma tola- inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga (lk. 455).

Need 3 tsitaati iseloomustavad rahvakildu, keda olen alati pidanud Eesti tõeliseks venekeelseks rahvusvähemuseks. Kirde-Eesti venekeelne elanikkond tavatseb ka ennast kutsuda rahvusvähemuseks, kuid nende lugu mind ei kõneta. Nii seotud on nende lugu nõukoguliku venestamisega.

Peipsiveere vanausulisi aga olen alati omadeks pidanud. Olen nende kultuuri ja elu-olu püüdnud tutvustada ka oma lastele ja lastelastele. Eelmisel suvel veetsin 3 päeva oma laste peredega (16 inimest) reisil Luhamaa – Värska – Voronja – Kolkja – Alatskivi – Kasepää – Mustvee – Vasknarva. Paganama kahju, et mul ei olnud siis veel olemas Vahur Afanasjevi suurepärast raamatut peipsivenelaste elust ja saatusest. Oleksin osanud nende elust rääkida paremini Alatskivil ja Varnjas, Kolkjas ja Mustvees. Usun, et see raamat, aitab paremini mõista seda rahvakildu.

Vahur Afanasjev kinnitas ühes usutluses, et vanausulised ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas.

Mul ei ole talle siinkohal midagi lisada.

Kalle Küttis

Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“

Eesti on rahvaarvult ja pindalalt küll üsna väike, kuid siia on läbi aastasadade mahtunud sõbralikult kõrvuti elama palju erinevaid kultuure. Mõnikord ei taha me seda endale tunnistada ja siis on väga kena, kui autor võimaldab sedavõrd kaasahaaravalt läbi elada Peipsiääre vanausuliste viimase ilmasõja järgsed tõusud ja mõõnad (viimaseid kippus küll olema hulka rohkem). Selle loo läbi saab see rahvakild ilmselt omasemaks ja miskipärast ei tulnud peale viimase lehekülje lõpetamist kuidagi und, see tank sõitis nagu kuskil ikka edasi ja tagasi.

Mart Laidmets

Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“

Eesti Rahva Muuseumi töötajana võin kinnitada, et „Tünsamäe tigu“ on oma olemuselt puhas eesti etnograafia. See on Eesti ajalugu ja tänapäev, pärandkultuur ja kohapärimus. Kuigi raamat vaatleb elu Peipsi-äärses külas, võib selle üle kanda kogu Eesti maa-elu ja küla ajaloole.

AfanasjevTunsamaetiguSelle raamatu puhul on kõnekad juba ainuüksi luuletuste pealkirjad. Mõned näited: Naelavere meeste punker, Järvepera, Pommide lõhkamise auk, Lille talu, Hiiemägi, Kiviaed, Moonaladu, Mustlase maja, Metsakivi paisjärv, Pumbajaam, Vidriksoni veski, Küti tellisetehas, Konstantin Pätsi nimeline tamm, Kiri Stalinile, Saunamehe jalg, Muld jne.

Kuigi Afanasjevi luuletustes leidub naljakaid ja grotekseid momente, jäi lõpuks minu jaoks valdavaks teatav kurbus ja paratamatus külaelu hääbumise ja muude elunähtuste kadumise pärast.

Raamatu kujundus (kujundanud Katrin Kisand) on graafiliselt minimalistlik ja monokroomne, tekste täiendavad topograafilised ja skemaatilised kaardid. Raamat valiti ka 2015. aasta 25 kauneima raamatu hulka.

Jane Liiv
Eesti Rahva Muuseumi peakunstnik

Vahur Afanasjev “Kuidas peab elama”

afanasjevkuidaspeanelamaAfanasjevi raamatut nädal pärast lugemist üle sirvides jääb hinge kahetine tunne: midagi nagu oleks, ent midagi nagu poleks ka. Tahaks veel, tahaks enamat. Autor oskab ennast väljendada, valdab teisitiütlemise kunsti, näeb uusi seoseid vanades kohtades, on mõnikord silmatorkavalt teravkeelne… ent lõpuks langeb ikka otseütlemise ohvriks. Tahaks millegi kohta pahasti ütelda – ja ütlebki. Tore on, ausus kullakallis, uussiirus siiruviiruline. Aga selleks pole ju luuleraamatut tarvis, piisab lugejakirjast Õhtulehele? Potentsiaal ei realiseeru. Loodan, et Afanasjevi teised kogud on paremad, kuid ei kibele hüpoteesi kontrollima. Mõni teine kord.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus