Alice Munro “The Beggar Maid” / “Who do you think you are?”

alicemunroKanadalanna Alice Munro on tänavune Nobeli kirjanduspreemia laureaat, keda seni eesti keelde tõlgitud pole. Lugemiseks valisin ühe vanematest raamatutest, 1978. a ilmunud kogumiku „Who do you think you are?“, mida ise lugesin küll pealkirja „The Beggar Maid“ all, nagu see anti välja USA-s. See raamat pälvis Kanada kindralkuberneri auhinna, mis on Kanada kõrgeim sellealane auhind, kokku on autor neid pälvinud kolm.

Raamatu läbi lugenuna tundub mulle, et tegelikult on päris suur vahe, kumma pealkirja järgi sellesse suhtuda. Beggar Maid (Kerjustüdruk) on (hellitus)hüüdnimi, mille peategelasele annab tema abikaasa, kes ise rikkana sündinud. “Who do you think you are?” (“Kes sa enda meelest oled?”) aga on raamatu viimane peatükk, kus selle küsimuse esitab Rose’i õpetaja, kui viimane on püüdnud klassis silma paista. See küsimus saadab teda kogu elu, sama küsib ka kasuema, kui tüdruku peale vihastab. Tuntuks saamisele vaatamata jääb kõigi juttude läbiv peategelane Rose, kelle elu kirjeldatakse lapsepõlvest kuni vanema eani, eneses ja oma saavutustes kahtlema.

Natuke raskusi oli mul arusaamisega, millal Rose siis õieti sündis, sest räägitakse depressiooniaastatest ja Rose’i väga varases lapsepõlves nimetati I maailmasõda, milles Rose’i isa gaasirünnakus kannatada sai, viimaseks; samas tundub, et biitlite San Franciscos käimise ajal oli ta vaid veidi üle 20, see aga oli 1966. aastal.

munrobeggarmaidRose kasvab üles vaeses väikeses linnakeses isa, kasuema ja noorema venna seltsis. Ta on ärksa vaimu ja kujutlusvõimega laps, kes sageli kombib piire suhtlemises ja ei suuda õigel ajal peatuda kasvõi keretäiest pääsemiseks, sest väljend „kuninglik keretäis“, millega teda ähvardatakse, paneb ohust tagasitõmbamise asemel tööle fantaasia, milles talle kangastuvad puudega ääristatud avenüü, pealtvaatajad, valged hobused ja mustad orjad ning punaselt voolavad vereojad. Kasuema Flo on rasket tööd tegev asjalik naisterahvas, isa naiseideaal, kes ei jää kunagi, käed nõudepesuvees, unistama (Rose’iga juhtub seda tihti). Ta pole haritud, Spinoza on tema arvates mingi taim, mida ta abikaasa kavatses istutada, kuid ta on energiline ja praktiline, suudab teha ja säästa raha. Ei saa öelda, et Flo lapsesse halvasti suhtuks, kuid Rose tunnetab ema puudumist teravalt ja püüab meeleheitlikult pälvida isa heakskiitu.

Ta ei ole selline, nagu isa sooviks, temas on kõik need loomuomadused, mille isa endas maha on surunud – unistamine, edevus, uhkeldamine; samas teab Rose, et isas on terve teine komplekt tundeid – uhkus (segatud ärritusega) tütre andekuse üle ja tema tunnustamine sellisena nagu ta on, aga seda komplekti ta nähtavale ei too, see on hästi varjatud.

munrowhodoRose saab stipendiumi ja pääseb kolledžisse, kus ta tutvub oma abikaasa Patrickuga, kes on rikas, nad saavad tütre ja üsna õnnetu abielu kestab 10 aastat, kuid lõpuks on Rose ikkagi üksi vananev naine, kelle karjäär näitlejana on olnud pidevas kõikumises, vahepeal on ta töötanud õpetajana kolledžites, juhtinud küllaltki tuntud telesaateid. Tütar jääb elama isa juurde ja võõrdub emast. Rose’il pole ka väga püsivaid tõelisi sõpru, kelle toetuda. Palju tähelepanu on klassivahedel: kuigi Rose õpib rääkima oma lapsepõlve kohutavaid lugusid nagu põnevusjutte, mida seltskond ahhetades kuulab, on isegi hea sõbranna suhtumisest tunda, et ta võis küll käia kolledžis, kuid see oli täiesti vale sorti.

Üks elu, milles ei ole midagi ebatavalist, kuid mis on just nii ebatavaline kui üks elu olla võib. Siin ei ole lugu, mille pärast seda raamatut lugeda. Raamatu peatükid hüppavad ajas, vahele on põimitud tagasivaateid kooliajast ja linnakese elust ning selle värvikatest elanikest. Dialoogi on ülivähe, aga jutustamises on peent detailitäpsust ja kuidagi ootamatuid mõtteid, mis teevad lugemise nauditavaks. Päris raske oli valida, aga stiilinäiteks üks lõik loo lõpust, milles Rose’ile ennustati, et ta kohtab meest, kes muudab tema elu. (Tegelikult see muutiski Rose’i elu, sest täpselt nagu ta oli tööle saadetud lahkumisavalduses valetanud, sai ta Vancouverist tööpakkumise.)

munrobeggarmaid2Kohanud meest, kelle ta arvab olevat endale ennustatud, ütleb ta tollele: “You are the man for my life!” ega näe teda enam. Tegelikult ei oota ta väga kaua, eeldades, et mees tuleb nädalavahetusel või helistab. Kui seda ei juhtu, pakib Rose mõned asjad ja sõidab ära. Ta jätab tööle kirja, et peab sõitma Torontosse sõbra surivoodile, ning lihtsalt sõidab minema. Ta peast kerivad lakkamatult läbi stsenaariumid, mis oleks, kui mees seisaks just praegu tema lävel ja ootaks; mis oleks, kui nad elaksid koos, kas nad oleksid õnnelikud või tüdiksid ruttu; igasse teelolevasse kohvikusse sisenedes mõtleb ta, et mees võib seal olla, ning värvib enne hoolikalt huuli. Ühel hommikul: “She went into the café and ordered coffee and fried eggs. She sat at the counter looking at the usual things there are behind café counters – the coffeepots and the bright, probably stale pieces of lemon and raspberry pie, the dick glass dishes they put icecream or jello in. It was those dishes that told her of her changed state. She could not have said she found them shapely, or eloquent, without misstating the case. All she could have said was that she saw them in a way that wouldn’t be possible to a person in any stage of love. “

Kaja Kleimann

Alice Munro pilt on pärit siit.

Advertisements

One response to this post.

  1. Nüüd siis olemas ka eesti keeles! Tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Ilme Rääk, kirjastus “Koolibri” sari “Ajavaim”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: