Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane”

Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani-lugudest on praeguseks eesti keelde tõlgitud kolm raamatut ja tahaks väga loota, et neid tuleb juurde. Kui ma alustasin “Au riismete” lugemist, tekkis mul juba üsna alguses Kuri Kahtlus, et tegemist ei olegi ulmeka, vaid kavalalt ulmekaks maskeeritud naistekaga: “Lühikeseks hetkeks oli see naeratus nagu päike kogu mehe nägu valgustanud. Oh, tee seda veel…/”  ja “Ta märkas, et on rahutukstegevalt teadlik mehe kehast…/”  Ütlen kohe siinsamas, et õnneks osutus see valeks. Kahtlemata on lugedes tunda, et autor on  naine, just vaatevinkli mõttes, sest poliitiliste intriigide põimimine ja lahingustrateegiad paistavad mulle (küll ka naisele) väga mehelikult keerukad. Peategelased Aral Vorkosigan ja Cordelia Naismith on pärit eri planeetidelt, millest feodaalset ja äärmiselt militaristlikku (relvadeks on kogu feodaalsuse juures ikka närvikatkurid ja plasmakaared) Barrayarit valitseb keiser ning Beeta koloonia on üdini demokraatlik ja väga vabameelne, üks kõrgeima teadusliku tasemega planeete galaktikas. Aja möödudes selgub, kui palju ühist on siiski inimestes ja ka kummagi planeedi valitsemiskorra head ja halvad küljed. Cordelia, kes algselt vastab Arali abieluettepanekule eitavalt just sellepärast, et ei usu end kohanevat tema ühiskonnaga (sh näiteks toiduga – proteiini saamine tõeliste surnud loomade kehadest on ikka jube küll), peab lõpuks oma mina säilitamiseks põgenema oma ühiskonna eest ja temast saab leedi Vorkosigan, algselt erruläinud sõduri, kuid juba mõne kuu pärast regendi abikaasa.

“Barrayar” keskendubki üsna suures osas poliitikale, mille keerdkäikude kulgemist oli mul kaunis raske jälgida, sest kõigi ülikute nimed algavad Vor-iga. Regent peab langetama nii mitmeidki ebapopulaarseid otsuseid, mis põhjustab ka peategelaste isikliku draama – keemilises rünnakus Arali vastu saab ränki luukahjustusi tema veel sündimata laps. Õhkõrnale võimalusele lapse seisukorda parandada tema Beetalt imporditud tehisemakas lõpuni kasvatamisega on väga tugev vastuseis Arali isa, vana krahvi poolt, sest selles ühiskonnas ei ole kohta nõrkadele ja vigastele. Vaid lühikest aega pärast keisrilõiget ja gaasimürgitusest toibumist tuleb Cordelial koos 5-aastase keisriga paleepöörde tõttu mägedesse põgeneda. (Mulle tõesti meeldib, kui armsalt irooniline Bujold on. Nii näiteks laseb ta vaesel eelteadmisteta arstil Cordeliale, kes pärast nädalaid kestnud ratsutamist ja jalgsimatkamist lõpuks tagasi omade juurde jõuab, soovitada sünnitusjärgse kurnatuse vastu füüsilise treeningu programmi.) Kui pantvangi võetakse tehisemakas, peab Cordelia abikaasa eest salaja võtma ette päästemissiooni, sest regent ei saa oma poja pärast, kes kõigi silmis on pealegi mutant, elusid ohtu panna. Kõike ei saa siin nüüd ka ära jutustada, aga igal juhul räägib järgmine raamat 17-aastasest  Milesist.

“Sõduri õpilane” meenutas mulle tõsiselt kelmiromaani, ehkki laipu oli selle žanri jaoks ehk liiga palju. Tõsi, suurem osa suri kenasti kosmoses, koos laevaga. Pärast Sõjakooli kehalistel katsetel tormakuse tõttu jalgade murdmist ja koolist napilt väljajäämist ning vana krahvi surma läheb Miles Beetale vanaema külastama, kaasas ustav ihukaitsja Bothari ja tolle tütar Elena, kellega Miles koos üles kasvas. Täiesti “kogemata” ostab Miles kosmoselaeva ja siis peab ta seda ju ka kuidagi kasutama, et võlga ära maksta. Üks asi viib teiseni ning lõpuks on ta loonud palgasõdurite armee ja võitnud nii mitmeidki lahinguid. Vahepeal on noormees ikka kaunis suures ahastuses ja saab isegi maohaavad, kuid tema leidlik mõistus ja tohutu isiklik sarm ja veenmisvõime toovad alati väljapääsu. Ehk nagu ütleb piloot Mayhew: “See teie “aina edasi” viib kõik teie järgijad ühel päeval kuristikku . /…/ Ja alla kukkudes veenate te kõiki, et nad oskavad lennata.” Kahjuks selgub, et Miles on unustanud, et armee moodustamine käib ühe iidse seaduse vastu, millist fakti tema isa vaenlased ja keisri ümber salasepitsejad küll kahe silma vahele ei jäta, ning tal tuleb üksjagu vaeva näha keisrikukutamise süüdistuste tõrjumisega. Ta on tõsiselt õnnelik, kui tal õnnestub oma 3000 sõdurit ja laevastik lõpuks keisrile “ära sokutada”. Millega raamat lõpeb, ei ütle! Ehkki selles mõttes ei ole asjal suurt tähtsust, et Wikipedia artikli põhjal on Miles peategelane saagas, milles on 13 raamatut, kui ma nüüd õigesti kokku lugesin ja need kaks esimest raamatut hoopis nii-öelda eellood.

Miks mulle need raamatud meeldisid? Ulme koha pealt võiks ju natuke isegi vinguda,  ulmelisi maastikke ja loomi-taimi on õigupoolest kirjeldatud ainult esimeses raamatus, kosmoselaevade ja relvadega (aga neist ma suuremat ei hooli) on lood muidugi paremad, sest seikluslikkust jagub kuhjaga. Küllalt sageli on siiski võrreldud Beeta tehisliku elu ja Barrayari, mis väga Maad meenutab, erinevusi – kaminas puudest tule tegemine ja puitpõrandal kõndimine on Cordelia jaoks peaaegu pühaduseteotus.

Tähtis on see, et tegelased on meie jaoks sümpaatseks kirjutatud, nad on inimlikud inimesed, kelle käitumist x ise teab kui kauges tulevikus juhivad ikka needsamad tunded, mis meidki siin ja praegu. Keel on ladus, kujundlik (“naeratus krigises üle vana krahvi näo”). Kuigi kõik kolm osa on erinevate inimeste tõlgitud, on kõik hästi loetavad. Sees ka mõned ainult eesti keeles võimalikud naljad, ühele koosviibimisele ülikud nimelt voorisid. Mõnus kuivavõitu  huumor, näiteks esimeses raamatus koht, kus Cordelia püüab emale ausalt Aralist jutustada ja suudab jutuga nii rappa minna, et  jõuab lõpuks arusaamisele, et  kõik ta kliendid käiksid elu lõpuni teraapias, kui ta oleks advokaat. Teises raamatus on kõrgeaulise leedi põhisõimusõna “barrayar” ja viha sellest, et tema, viies dimensioonis navigeeriv piloot, eksib ilmlõpmata ära äia lossis, teeb ta mulle inimlikult lähedaseks. Tore, kui täiuslikult tarkadel, vapratel ja õilsatel on ka inimlikke puudusi.

Kaja Kleimann

Bujoldi pilt on pärit siit.