P. G. Wodehouse “Olgu, Jeeves”

Igaühel meist on mõni salapatt, midagi “intellektuaalse seltskonna” eest varjatut, mis lõpuks ikka ilmsiks tuleb. Minu oma on P. G. Wodehouse. Meeldiv juhus tõi lapsepõlve süütud muretud lugemised uuesti päevakorrale ja kuigi rõkkava naeru asemel kostis nüüd pigem Tootsi laadis “mh-mh-mh, pup-pup-pup”, oli see niisama siiralt lustlik.

Tutvustuseks:

Pelham Grenville Wodehouse (1881-1975) oli Briti humorist, 96 raamatu – romaanide, lühijuttude, näidendite, luuletuste, stsenaariumide, ajakirjanduslike tekstide – ning ligi 30 muusikalise komöödia laulusõnade autor. Üle 70 aastat kestnud karjääri jooksul saatis teda tohutu edu ning tema kirjatöid loetakse kodumaal tänini. Oma loomingu põhiosas kajastab ta humoorikalt Esimese maailmasõja eelse Inglismaa ülemklassi elu, toetudes omaenda elu- ja haridusteele. Tema proosat on imetlenud ja eeskujuks seadnud tema kaasaegsed Evelyn Waugh ja Rudyard Kipling ning tänapäevased kirjanikud Stephen Fry, Douglas Adams, Zadie Smith, J. K. Rowling ja Terry Pratchett. Ta on koostööd teinud Cole Porteri ja Jerome Kerniga ning valitud Laululoojate Kuulsuste Koja liikmeks. Tänapäeval tuntakse teda ennekõike Jeevesi-sarja ning lühijuttude poolest.

P. G. Wodehouse, sõpradele Plum (ek Ploom – Pelham kiiresti hääldatult) sündis 15. oktoobril 1881 ning kasvas kolmeaastasest peale peamiselt lapsehoidja ja tädide hoole all, mis on oma jälje jätnud tema raamatutesse Bertie Woosteri “hirmuäratavate” tädide Agatha ja Dahlia näol. Koos kolme vennaga internaatkoolides õppides nägi ta oma vanemaid 3. ja 15. eluaasta vahel kokku vaevalt kuus kuud. Dulwichi kolledžis oli ta niihästi edukas õpilane kui hea sportlane ja lõi agaralt kaasa kooliteatris ning kooli ajalehes; praegu kannab tema nime Dulwichi kolledži raamatukogu.

Oxfordi ülikooli minekust ei tulnud perekonna majandusraskuste tõttu midagi välja ning isa leidis pojale töökoha Hong Kongi ja Shanghai pangas, kus ta oleks pidanud pärast ameti õppimist asumaadele siirduma. Ent Wodehouse’i ei huvitanud pangandus ja tema äpardunud ametnikukarjäär kajastub ka ta teostes (Psmithi-lood, “Sam the Sudden”). 1902. aastal sai temast ajakirjanik, kes tegi kaastööd ajakirjadele ning alustas laulutekstide kirjutamist muusikalidele. Kirjatöö hakkas raha sisse tooma alles siis, kui tema naljalugusid järjejuttudena avaldama hakati.

1914. aastal abiellus Wodehouse Ethel Waymaniga. Lapsi tal ei olnud, kasutütar Leonora suri II maailmasõja ajal.

Ehkki Wodehouse’i romaane peetakse ennekõike inglise elulaadi kajastuseks, elas ta pärast 1914. aastat vaheldumisi Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Poliitika ja ülemaailmsed pöörised jätsid teda külmaks ning kui algas II maailmasõda, jäi ta oma mereäärsesse majja Le Touquet’s, adumata olukorra tõsidust. Saksa okupatsioonivõimud vahistasid ta ning interneerisid algul Belgias, seejärel Ülem-Sileesias (kuuldavasti olla ta selle kohta öelnud: “Kui see on Ülem-Sileesia, mismoodi siis veel Alam-Sileesias olla võib…”). Ta vabanes paar kuud enne 60. sünnipäeva, mil ta Genfi konventsiooni kohaselt oleks pidanud vabaks lastama, ent varasem vabastamine andis alust vihjeteks, nagu oleks kirjanik natsivõimudega kokkuleppe sõlminud. USA ei olnud tollal Saksamaaga sõjas ning Wodehouse kirjutas oma elust Tosti laagris lugusid mitmesse Ameerika raadiosaatesse. Ta uskus, et kaasmaalased imetlevad teda tasakaaluka hoiaku pärast laagripäevil, ent hindas inglaste sõjaaegseid meeleolusid valesti. Raadiosaated põhjustasid süüdistusi kollaboratsionismis sakslastega ning koguni riigireetmises. Tema süüdistajate hulgas olid näiteks “Karupoeg Puhhi” autor A. A. Milne ja näitekirjanik Sean O’Casey, kaitsjate seas aga Evelyn Waugh ja George Orwell. Inglise julgeolekuteenistuse MI5 läbi viidud juurdlus näitas, et Wodehouse oli naiivne ja taipamatu, kuid mitte reetur. Samamoodi oli lugu sõjajärgses Euroopas ilmselt paljude kultuuritegelastega; siinkohal soovitan vaadata “Vanemuise” lavastust “Kontsert diktaatorile”, mis käsitleb just üht sarnast juurdlust.

Pärast juurdluse lõppu kolis Wodehouse abikaasaga New Yorki ning 1955. aastal sai temast  Ameerika kodanik. Oma ülejäänud elu saatis ta mööda Remsenburgis, New Yorgi osariigis, ega külastanud enam kordagi sünnimaad. Romaanide kirjutamist jätkas ta veel üheksakümneseltki. 1975. aasta algul omistati talle Briti Ordu rüütli tiitel. 14. veebruaril 1975 suri ta Southamptoni haiglas südamerabandusse. Ta viimane romaan “Sunset at Blandings” (“Päikeseloojang Blandingsis”) jäi lõpetamata ning ilmus 1977. aastal.

2000. aastal loodi kirjaniku auks Bollinger Everyman Wodehouse Prize, auhind aasta parimale koomikažanris kirjutavale autorile. Inglismaal on loodud ka Wodehouse’i Selts.

P.G. Wodehouse on öelnud: “Ma viljelen seda, mida meie alal tuntakse “kerge kirjatöö” nime all, ning neile, kes sellega tegelevad, – mõnikord hüütakse neid humoristideks – vaatab intelligents ülalt alla ja irvitab nende üle.” (Over Seventy, 1957)

Wodehouse’i stiili iseloomustab segu omaaegsest Londoni klubislängist ning peenest, vahel ka peenutsevast klassikalisest salongi-inglise keelest. Ta on oma mõjutajateks nimetanud mitmeid kuulsaid inglise humoriste ja laululoojaid (Gilbert & Sullivan), kuid ka klassikuid (Shakespeare, Tennyson, Kipling, Umar Hajjam). Ta luges mõnuga traditsioonilisi põnevikke ja kriminulle ning on pühendanud ühe romaani Edgar Wallace’ile. Agatha Christie pühendas Wodehouse’ile omakorda raamatu “Halloweenipidu”. Wodehouse’i raamatuid on korduvalt seatud lavale ja kinolinale, teleseriaalidest on tuntuim ka meie raamatukogus leiduv “Jeeves and Wooster” (ITV, 1990-1993), kus peaosi kehastavad Hugh Laurie ja Stephen Fry.

“Olgu, Jeeves” (Right Ho, Jeeves, 1934) ilmus eesti keeles 1997. aastal Ralf Tominga tõlkes ühe osana neljaosalisest Jeevesi-sarjast, kuhu peale kuulusid kõnealuse veel “Väga hea, Jeeves!”, “Lase käia, Jeeves!” ja “Suur tänu, Jeeves!”. Raamatuid, kus esinevad aristokraadist noorhärra Bertie Wooster (eestlase silmis iseäranis sobiv nimi!) ja tema teener, kõikteadja Jeeves, on kokku tervelt 18. Bertram Wilberforce Wooster on Logardite Klubi auväärne liige ja Etoni-Oxfordi tavade tubli edasikandja (nt politseikiivri näppamine sõudevõistluse ööl), Jeeves aga mitteametlik konsultant südame-, raha- ja suguvõsaasjade alal kõigile oma peremehe sõpradele ja sugulastele. Kogu lugu saab, nagu enamasti, alguse sellest, et üks õnnetu noorsand ei suuda kuidagi kosja minna, tegevuse käigus kuhjuvad absurdsed sündmused ja grotesksed tegelased, häda ajab õnnetust taga… ja kuidagiviisi saabub – Jeevesi abiga – ikkagi õnnelik lõpp. Teravate elamuste ihaleja võib aga kõigepealt üles otsida kõne, mille Augustus Fink-Nottle pidas Market Snodsbury kooli auhindade üleandmise aktusel…    

Meie päevil esineb väärikaid ülemteenreid looduses harva, kuid Jeevesi mõjutusel on sündinud ka nt tšehhi kirjaniku Zdenĕk Jirotka “Saturnin” – ka igati lugemisväärne teos.

Tiina Tarik

Loe ka:
Bibliofiil 
Hugh Laurie Wodehouse’ist
Lühikokkuvõtted Jeevesi-sarjast
Lisateavet

Pildid siit, siit.