Lihtsalt kirja pandud lugu 10-aastase poisi Ingmari kolimisest Tallinnas Mustamäelt Koplisse, põhjuseks vanemate lahutus. Pettumus, mis esialgu oli tingitud vanadest sõpradest eemale agulisse kolimisest, vahetub tänu merele peatselt rahuloluga. Päästjaks saabki meri. Mis alul päästab vanadest sõpradest ilma jäämise kaotusest, murest ema-isa lahutuse pärast, siis uues koolis kohanemisraskustest ja pärast hakkab pakkuma juba inspiratsiooni – kas loovtööks koolis või siis uueks harrastuseks, kalapüügiks, koos kadunud vanaisa vana sõbra Leoga.
Raamatus kirjeldatud kohad on “päriselt olemas” ja ära tuntavad. Kes on Stroomi rannas jalutanud, tunnevad Ingmari igapäevase koolitee maamärgid hõlpsalt ära. Kuna raamatus kirjeldatud kohad on äratuntavad reaalselt eksisteerivad paigad, siis veidi ehk kummastas Ingmari uues koolis valitsev mentaliteet, mida pealinna ühest lugupeetumast erakoolist küll ei ootaks. Kuidas erakool ise sellesse suhtub, et koolile luuakse siin raamatus maine, mis suure tõenäosusega reaalset olukorda seal ei peegelda? Või peegeldab? Sel juhul on see nüüd küll laulu sisse pandud!
Veidi napiks ja visandlikuks jääb loo emotsionaalne pool. Ent olles ise peategelasega samavanuse poisi ema, siis nii see teinekord poistel ongi – lihtsad seigad, isegi ohtlikud – aga need lahenevad ja pikalt juurdlemata liigutakse järgmiste päevade juurde edasi.
Annela Laaneots
Tartu 2024 Lõuna-Eesti koordinaator
Lugemissoovituse blog 