Isaac Rosa “Õnnelik lõpp”

Isaac Rosa “Õnnelik lõpp” (2018, e. k. Marianne Ots 2024, Toledo)

Muinasjuttudest on meile tuttav lõpp, et kui kõik raskused ja katsumused on edukalt ületatud, siis noored abielluvad “ja kui nad ära pole surnud, siis elavad nad õnnelikult tänase päevani”. Päriselus on paraku nii, et kui noored abielluvad, siis raskused ja katsumused alles algavad. Kõikide paarisuhte mõõnade ületamise ja läheduse hoidmise kõrval on mingi lohe peade maharaiumine käkitegu.

Hispaania kirjaniku Isaac Rosa (1974) romaan “Õnnelik lõpp” pole mingi “sentimentaalne eneseabijama” (lk 155), vaid pigem “paarisuhte antiõpik”, Ángela ja Antonio “ebaõnnestunud paarisuhte musternäide, mis ühendab endas kõike, mida ei tohiks teha, kui tahate kokku jääda” (141).

Ángelal ja Antoniol on seljataga 13 aastat abielu, neil on kaks tütart ning aeg-ajalt on pildil ka Antonio poeg varasemast kooselust. Nende lugu hakkab pihta nö lõpust, kus nad on lahutamas, ning liigub tagasi alguse, nende tutvumise poole. Naise ja mehe jutustused, tagasivaated vahelduvad, naise osa on markeeritud kaldkirjaga. Esialgu on need lõigud pikemad, lõpu poole kohati aga nii lühikesed, et lugejana hakkavad naise-mehe lood segamini minema. Nende häälte segunemine viitaks justkui sellele, et tutvudes ja armudes on meil üks ühine hääl, aga suhte edenedes hakkavad need hääled lahknema. Naise hääl tundub alguses kibestunum, sarkastilisem, mehe oma sentimentaalsem, romantilisem, aga suhte alguse/raamatu lõpu poole liikudes see erinevus kaob.

Autor suudab – nagu skalpelliga – ühe paarisuhte arenemise ja lagunemise niivõrd täpselt ja tundlikult lahti lõigata, et palju äratundmist leiavad kindlasti kõik, kes pikemas paarisuhtes olnud. Mehe ja naise erinevad ootused tulevikule, kõrvalsuhted, majanduslike raskuste mõju suhtele, mineviku varjud, liiga kiire ja stressirohke elutempo, “väsimusühiskond”. “/…/– kuidas ma saan siis armastada kogu aeg ühte ja sama inimest, kui kõik muutub, kui mina muutun? Aga just sellepärast /…/, et kõik on pidevas muutumises, kõik on ajutine; aga meie oleme hakanud suhtuma armastusse – ja ma ei mõtle ainult paarisuhet, vaid ka armastust laste ja vanemate vastu, kui nad hoolitsust vajavad –, nagu lisakoormasse, samal ajal kui meilt nõutakse, et oleksime kiired, paindlikud, julged, halastamatud, kui peame endalt kõik maha raputama, et jõuaks aina rohkem rabeleda.” (37)

Just see väsimuse ja kurnatuse teema kõnetas mind vägagi, sest mõtlen ka ise viimasel ajal sellele tihti: kuhu me niimoodi küll välja jõuame, kui seda tempot aina peale keerame. Mitte millekski ei ole justkui enam aega, ei puhkamise, ei pere, ei sõprade jaoks. Ja juba hommikul ärgates oled väsinud…

Isaac Rosa ei anna mingeid must-valgeid juhiseid paarisuhte hoidmiseks või toimimiseks, aga peaaegu et piibelliku armastuse ülemlaulu võib siit ometi leida. Jäägu iga lugeja otsustada, kas see on liialt idealistlik või siiski saavutatav: “Jah, minu tulevikunägemuses oleme me koos: me saame koos vanaks. /…/ oleme jõudnud teekonna lõppu, oleme üle elanud tormid, laevahukud, kaotused ja sireenilaulud, isegi väsimuse, ning me ei läinud enne kaldale jõudmist põhja. /…/ Me armastame teineteist, küllap ei ole me enam armunud, aga me armastame, me ei ihalda teineteist, aga me armastame, me suudaksime teineteiseta elada, aga me armastame, oleme õppinud, et selline rahulik armastus ei ole nõrkus ega läbikukkumine, vastupidi – see on võit. Me oleme koos mitte mingist idiootsest ettemääratusest või hingesugulusest, isegi mitte majanduslikel põhjustel, vaid sellepärast, et oleme otsustanud koos olla.” (60)

Annika Aas