Aija Sakova „Isa suudlus“

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Aija Sakova „Isa suudlus“ on väga lihtne raamat. See on nii lihtne, et kui seda lugeda, ei jää justkui millelegi enam ruumi. Tekstid ei ole isegi päriselt luule, need on rohkem lausekatked, taipamised, äratundmised, kuidas olla iseendaga ja endale toeks, endale olemas, kuidas hoolida endast. Tabamised, mis on nii lihtsad, ja ometi tuleb iga paari lehe tagant tunne, et tahaksin selle lause endale seinale kleepida. Et oleks meeles.

Sakova on väga napilt väga olulisi asju öelnud. „keegi ei pea / sind päästma / ei maailma / ega iseenda eest“ (lk 14), „hoolitse enda eest / sest kes siis veel / kui mitte sina“ (lk 32) jms, mida me kõik oleme kuulnud. Aga kuidas see siis meeles pole? Miks see siis kõnetab, kui juba sai kuuldud küll, kui ma tean seda? Ma tean ju, et ma ei hoolitse enda eest piisavalt. Või meenutada, et „ela / sest mis siis ikka / juhtuda saab / kui ehk ainult / ootamatu“ (lk 45). Mulle väga meeldib just seda viimast mõtet vahel meelde tuletada.

Samas on Sakova luuletused-laused nagu loosungid. Nad võivad kõnetada, ja kõnetavad, kui oled ise tajunud ja elanud läbi need teadmised ja arengukohad, kui oled vaadanud enda sisse – siis on tema tekst nagu meenutus, et seda kõike tasub tähele panna. Aga kuidas kõnetab see lugejat, kes pole tegelenud nii teadlikult enda hirmude ja kogemustega, enda otsimisega? Kas ei jää need tekstid siiski tühjaks, liiga lihtsaks?

Selles tulenevalt tekitabki raamat ambivalentseid tundeid. Ühelt poolt tekstid kõnetavad ja teisalt piniseb peas hääleke, et see pole ju see, see pole piisavalt keerukas, see pole ju luule. See hääleke on veendunud, et iga luule moodi tekst peab vastama nõuetele, paigutuma maailmapilti, kus luule on teatud kindlal viisil. Seda ei ütle enam keegi, et luule peab alati riimuma, kuid seda, et luules peavad olema metafoorid, kujundid ja võrdpildid, piniseb hääleke mu kõrvas küll. Aga miks nii? Miks ei suuda ma rahumeeli märgata, et Sakova luule siiski kõnetab ja ütleb mulle olulisi asju? Võib-olla tulebki neid tekste lugeda avatult, heita eelarvamused kõrvale. On see siis luule või ei – tähtsam on kõnekus.

Kõige eripärasem on lk 16 leiduv tekst, milles on isegi omajagu transgressiivsust, „meie isa / kes sa oled taevas / palun tule alla // ja suudle mind“. Samas jääb see üksikuks õrritajaks, kuigi selliseid oleks tahtnud veelgi. Pikemalt jäin mõtisklema teksti „kolmekümne kaheksa aastaselt“ (lk 36–37) juures, mis räägib erinevatest edukatest, tuntud naistest, kirjanikest, kellest kõigil on selleks vanuseks midagi tehtud, kuid suuremad asjad alles ees. Kui meeskirjanik loob selles eas oma tippteoseid, siis naisel lähebki keskmiselt kauem aega – ümbritsevate hoiakute ja ootuste pärast. Naisel läheb aega, kuni päriselt saab hakata tegutsema väljaspool kodu ja lähisuhteid, naisel on lapsed, pere, ja kui neid pole, on ühiskondlik surve, et peaks elama teistele. Võib-olla tekib alles kolmekümnendates julgus, jõud, usk ja veendumus, et võib päriselt teha muud kui pühenduda lähedastele. Naisel on sageli tarvis ületada enesehinnangu, -usalduse ja -väärtustamise tõkked, mehel seevastu on tihti eneseusu ja -kindlusega vähem probleeme, sest teda on noorest peale kasvatatud teadmisega, et eneseteostus tuleb väljastpoolt kodu. Naisel läheb kirjanikuks (või ükskõik milliseks eneseteostuseks) küpsemiseni palju enam aega, sest naisel on palju rohkemaga võidelda – eelarvamuste ja iseenda hoiakutega, ja võidelda oma vabaduse eest.

Mõned Sakova tekstid on nii lühikesed, et mõjuvad loosungitena, mida seinale või särgile trükkida. „paus / vajan / pausi“ (lk 26) või „elu / pärast / elujanu“ (lk 27). Võimalik, et raamatu formaat teeb sellistele nappidele vormidele kahju: lehti lapates jäävad lühikesed tekstid tähelepanuta; nad toimiksid paremini ja pääseksid mõjule üksinda, iseendana, eraldi olles.

Ja siiski jääb pinnale ambivalentsus: kas see raamat töötab? Mis need tekstid on? Ma ei saa siit kunstilist elamust, samal ajal leian äratuntavaid mõtteid. See raamat jätab jälje – ja see raamat häirib. On eraldi oskus lasta lahti kirjandusžanritest, näilistest reeglitest ja võtta teksti sellena, mis see on, märgata, kuidas see minuga kõneleb. Ja mulle tundub, et siinkohal kattuvad kirjandusteadlase Sakova ja kirjaniku Sakova nägemused. Sest teadlasena rõhutab Sakova samuti isiklikku suhestumist tekstiga: kuula, mida tekst sulle räägib, kuidas see kõnetab, ja lase lahti ootustest. „soov teada saada / välja uurida / ja kinni püüda / midagi erakordset“ (lk 76).

Piret Põldver
kirjanik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s