Archive for the ‘Sakova, Aija’ Category

Aija Sakova „Isa suudlus“

Kirjandusteadlase ja kirjaniku Aija Sakova „Isa suudlus“ on väga lihtne raamat. See on nii lihtne, et kui seda lugeda, ei jää justkui millelegi enam ruumi. Tekstid ei ole isegi päriselt luule, need on rohkem lausekatked, taipamised, äratundmised, kuidas olla iseendaga ja endale toeks, endale olemas, kuidas hoolida endast. Tabamised, mis on nii lihtsad, ja ometi tuleb iga paari lehe tagant tunne, et tahaksin selle lause endale seinale kleepida. Et oleks meeles.

Sakova on väga napilt väga olulisi asju öelnud. „keegi ei pea / sind päästma / ei maailma / ega iseenda eest“ (lk 14), „hoolitse enda eest / sest kes siis veel / kui mitte sina“ (lk 32) jms, mida me kõik oleme kuulnud. Aga kuidas see siis meeles pole? Miks see siis kõnetab, kui juba sai kuuldud küll, kui ma tean seda? Ma tean ju, et ma ei hoolitse enda eest piisavalt. Või meenutada, et „ela / sest mis siis ikka / juhtuda saab / kui ehk ainult / ootamatu“ (lk 45). Mulle väga meeldib just seda viimast mõtet vahel meelde tuletada.

Samas on Sakova luuletused-laused nagu loosungid. Nad võivad kõnetada, ja kõnetavad, kui oled ise tajunud ja elanud läbi need teadmised ja arengukohad, kui oled vaadanud enda sisse – siis on tema tekst nagu meenutus, et seda kõike tasub tähele panna. Aga kuidas kõnetab see lugejat, kes pole tegelenud nii teadlikult enda hirmude ja kogemustega, enda otsimisega? Kas ei jää need tekstid siiski tühjaks, liiga lihtsaks?

Selles tulenevalt tekitabki raamat ambivalentseid tundeid. Ühelt poolt tekstid kõnetavad ja teisalt piniseb peas hääleke, et see pole ju see, see pole piisavalt keerukas, see pole ju luule. See hääleke on veendunud, et iga luule moodi tekst peab vastama nõuetele, paigutuma maailmapilti, kus luule on teatud kindlal viisil. Seda ei ütle enam keegi, et luule peab alati riimuma, kuid seda, et luules peavad olema metafoorid, kujundid ja võrdpildid, piniseb hääleke mu kõrvas küll. Aga miks nii? Miks ei suuda ma rahumeeli märgata, et Sakova luule siiski kõnetab ja ütleb mulle olulisi asju? Võib-olla tulebki neid tekste lugeda avatult, heita eelarvamused kõrvale. On see siis luule või ei – tähtsam on kõnekus.

Kõige eripärasem on lk 16 leiduv tekst, milles on isegi omajagu transgressiivsust, „meie isa / kes sa oled taevas / palun tule alla // ja suudle mind“. Samas jääb see üksikuks õrritajaks, kuigi selliseid oleks tahtnud veelgi. Pikemalt jäin mõtisklema teksti „kolmekümne kaheksa aastaselt“ (lk 36–37) juures, mis räägib erinevatest edukatest, tuntud naistest, kirjanikest, kellest kõigil on selleks vanuseks midagi tehtud, kuid suuremad asjad alles ees. Kui meeskirjanik loob selles eas oma tippteoseid, siis naisel lähebki keskmiselt kauem aega – ümbritsevate hoiakute ja ootuste pärast. Naisel läheb aega, kuni päriselt saab hakata tegutsema väljaspool kodu ja lähisuhteid, naisel on lapsed, pere, ja kui neid pole, on ühiskondlik surve, et peaks elama teistele. Võib-olla tekib alles kolmekümnendates julgus, jõud, usk ja veendumus, et võib päriselt teha muud kui pühenduda lähedastele. Naisel on sageli tarvis ületada enesehinnangu, -usalduse ja -väärtustamise tõkked, mehel seevastu on tihti eneseusu ja -kindlusega vähem probleeme, sest teda on noorest peale kasvatatud teadmisega, et eneseteostus tuleb väljastpoolt kodu. Naisel läheb kirjanikuks (või ükskõik milliseks eneseteostuseks) küpsemiseni palju enam aega, sest naisel on palju rohkemaga võidelda – eelarvamuste ja iseenda hoiakutega, ja võidelda oma vabaduse eest.

Mõned Sakova tekstid on nii lühikesed, et mõjuvad loosungitena, mida seinale või särgile trükkida. „paus / vajan / pausi“ (lk 26) või „elu / pärast / elujanu“ (lk 27). Võimalik, et raamatu formaat teeb sellistele nappidele vormidele kahju: lehti lapates jäävad lühikesed tekstid tähelepanuta; nad toimiksid paremini ja pääseksid mõjule üksinda, iseendana, eraldi olles.

Ja siiski jääb pinnale ambivalentsus: kas see raamat töötab? Mis need tekstid on? Ma ei saa siit kunstilist elamust, samal ajal leian äratuntavaid mõtteid. See raamat jätab jälje – ja see raamat häirib. On eraldi oskus lasta lahti kirjandusžanritest, näilistest reeglitest ja võtta teksti sellena, mis see on, märgata, kuidas see minuga kõneleb. Ja mulle tundub, et siinkohal kattuvad kirjandusteadlase Sakova ja kirjaniku Sakova nägemused. Sest teadlasena rõhutab Sakova samuti isiklikku suhestumist tekstiga: kuula, mida tekst sulle räägib, kuidas see kõnetab, ja lase lahti ootustest. „soov teada saada / välja uurida / ja kinni püüda / midagi erakordset“ (lk 76).

Piret Põldver
kirjanik

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.