Esmalt võtsin Bengt Jangfeldti raamatu “Mäng elu peale: Vladimir Majakovski ja tema lähikond” kätte teatud eelarvamusega. Rootslane kirjutab vene luuletajast, selline tunne, et mida nad ka teavad venelastest ega Venemaast! Aga ei – suurepärane autor see 1948. a. sündinud slavist ja hea tõlge Anu Saluäärelt.
See Majakovski, keda minu põlvkond koolis õppis, piirdus luuletusega „Luuletus Nõukogude passist“ –
Kuid selle
ma esitan aardena,
millist ei ole
seni maailm veel näinud
kordagi.
Las tunnevad
kadedust.
Mina olen
Nõukogude Liidu
kodanik.
See Majakovski oli suur revolutsionäär ja Lenini truu austaja.
Selle raamatu põhjal avaneb üliandekas, silmapaistva välimusega, kirglik ja mässumeelne kunstnik – luuletaja. Vladimir Majakovski sündis 1893. a. Gruusias. Isapoolsed esivanemad pärinesid Zaporožje kasakatest, ema oli pärit Ukrainast. Oma ninaka käitumise tõttu pidasid paljud teda väljakannatamatuks – meeldis ta ainult nendele, kes hoomasid „tema tohutut isiksust, mis ajas igast otsast üle ääre“. Majakovski oli teesklematu laps ja mõõdutundetu kõiges, mida ta ka ette võttis. 1915. a. kohtus Majakovski Lili ja Ossip Brikiga, nendest kolmest sai kõige kummalisem „perekond“. Brikid olid haritud ja jõukad. Kogu nende eraelu oli suur suheterägastik, mis täidetud tuhandete pikantsustega. Majakovskil oli palju armuafääre, aga tõeliselt armastas ta ainult Lilit. Sel ajal kui Majakovski oma „punase passiga“ Ameerikas käis, oli tal ka seal armufäär, millest sündis tütar. 1920. a. vapustas Ossip Lilit sellega, et tal oli tekkinud intiimsuhe noore raamatukoguhoidjaga, aga ikkagi jätkus nende kolme kooselu – „abielukartell“ – nagu kaasaegsed seda nimetasid. 1930. a. purunes lõplikult kommunismiunistus ja Majakovski lõpetas oma elu.
Raamatus avaneb suurejooneline ja kütkestav lugu 20. sajandi alguse kultuurielust, ajaloost, poliitikast nii Nõukogude Liidus, kui Euroopas ja Ameerikas. Õhkkond oli siis alles suhteliselt vaba, Stalini repressioonid ei olnud veel alanud, kultuurinimesed reisisid riigist riiki. Mind hämmastab ikka ja jälle see tohutu hulk kuulsaid inimesi, keda me teame ajaloost, kes sajandi algul kõik tegevad olid ja siin raamatu lehekülgedel suhtlevad. Veel mõjutas see raamat mind kätte võtma ja uuesti lugema Vladimir Majakovski luuletusi, mis on eesti keeles ilmunud headelt tõlkijatelt: Arvi Siig, Felix Kotta, Uno Laht, August Sang.
Aukartustäratavad on ka autori poolt esitatud viited, pildiallikad ja register, mis kokku hõlmab 17 lehekülge!
Braavo!
Tea Hindikainen
V. Majakovski luuletus “Kuulake!”
Lugemissoovituse blog 