Laurent Graff “Õnnelikud päevad”

Raamatut läbivaks jooneks on elu mõtte otsing. Inimajaloos üks enim küsimusi ja mõtteavaldusi tekitav teema.

Peategelane noor mees Antoine püüab mõista eksistentsi sügavamat mõtet, valides selleks tavatu elukäigu. Ta asub 35-aastaselt elama vanadekodusse.

Läbi Antoine valiku toob autor esile elu oma alastuses. Inimese vananemine, vanadus, hääbumine ja lõpuks saabuv surm.

Elades vanadekodu igapäevaelu, jääb Antoine vaatleja, jälgija rolli. Tehes tähelepanekuid, mõtiskledes.

Sealsete elanike ajamõõde käib päevades, ei juleta rääkida, mõelda enam aastatest, sest vanuse järgi pole palju aega jäänud. Seda kurba tõika on püütud hajutada vanadekodu nimetusega “Õnnelikud päevad”.

Antoine`i valdab ületamatu absurdsuse tunne, võimetus mõista, milles seisneb elu eesmärk, kui elu vastand, surm paneb sellele halastamatu punkti. Selle halastamatu punktini ei taha jõuda ka vanadekodu eakas elanik Mireille, kellega Antoine on sõbrunenud. Mireillele teeb valu teadmine, et pärast tema surma läheb elu teiste jaoks edasi. Antoine tõdeb, et surmaks pole võimalik valmis olla, hoolimata leppimisest paratamatusega, hoitakse elust viimse hetkeni kinni.

Antoine jõuab järelduseni, et elu iseenesest on väärtuslik. Selle üheks võluks on humaansus.

Ometi need järeldused ei korva Antoine tühjusetunnet. Saanud eakaks esitab ta endale ikka küsimuse, milles seisneb inimese elu.

Seega pelgalt inimmõistusele toetudes jätkuvalt ammendamatu teema.

Põhitoonilt on raamat kurblik. Tundliku teema otsekohesust tasakaalustab autori hea huumoritaju. Ometi ei varjuta see mõtteaine tõsidust. Võrdlevalt, nagu “Titanicu” laeval kostuv muusika ei teinud olematuks laevakere vigastusi ja sellele järgnevat uppumist.

Ent siiski!

Raamatut põimib läbi igatsus, lootus kõrgemalt tuleva tarkuse, juhatuse, selgituse järele. See baseerub autori veendumusel, et on midagi, mis asub meist kõrgemal.

Auli Käsik